SOS ja vahva üllatus

Kuna eilses postituses sai mainitud mu pisikeste pottide kohalejõudmist, siis täna andsin paarile neist juba ka kasutust. Substraati saamist ootas pisike kuukingapoeg, kes kasvuhoones omale kaks korralikku veidi üle 5cm pikka juurt oli kasvatanud. Tema koduks sai 8cm ümar pott, ning DCM substraat (mis hakkab mul juba vaikselt otsa saama..appii, kust ma seda juurde külla saaks ). 

Potti sättimise juures kõige keerulisem oli see, et olles olnud nii tubli, on ta oma juured ajanud laiali nagu mõni harkjalg ja katsu sa teda siis ilusti otse potti saada, et ta järgmist juurt ka saaks kuhugi mahutada. Rääkimata siis sellest, et ise otse kasvaks. Kuidagi ta igal juhul potti sai, pildilt tundub küllaltki kenasti olevat, tegelikult on ta aga suhteliselt lääbakil seal potis, aga ju me näeme, mis ta tegema hakkab. 

Järgnev jutt on ontsiidiumist, nimelt Onc. Sotoanumist, kes polnud oma senises potis sugugi õiges kohas. Nii sai ka tema omale uue poti, samuti 8cm poti. Midagi ma tema puhul ei kärpinud, kuna alles veidi aega tagasi ma ta ümber istutasin. Niisiis tõstsin ta lihtsalt koos oma substraadiga teise potti ümber. Suur oli minu üllatus kui siiani väga räbalas olekus taime lehe vahelt paistis juba päris priske uus võrse. Kuidas ma teda varem ei näinud. Ju vast ikka selle pärast, ta oli poolenisti potis. 

Nüüd on ta vähemalt ilusti potis ja saab kõrgustesse kasvada. Loodame, kui mitte juba kevadel, siis sügis-talvel õisi ka näha. 

Ja mis veel. Alles paar päeva tagasi tegin postituse, et suur tsümbiidium on mind nii hoolega rõõmustanud. Täna kui kastmisvajadust grilltikuga määramas käisin ja veidi seda suurt taime sülle võtsin, siis avastasin ma VEEL ühe pojakese. Kui kõik need nupsukesed lõpuks ikkagi pojakesed on, siis on praeguse seisuga neid neli. Küll aga pean märkima, et üks orhidee-entusjast proovis mulle sisendada, et üks nendest poegadest (taime keskel) peaks kuju järgi siiski olema õievars. Elame näeme. Põnev on see protsess igal juhul, õiteta või õitega.