Villtäid

Ma ei mäletagi viimast korda, millal mul tuli villtäidega võidelda. Sellest on ikka jupp aega möödas juba. Täna, kastes lilli, mis pole minu toas mu valvsa pilgu all, avastasin ühelt võimsalt õitsevalt kuukingalg villtäide koloonia. Kohe tõesti koloonia, sest kõik õied olid neid paksult täis. Mul on küll olemas üks tore pestitsiid nimega NeemAzal, kuid antud juhul ei näinud ma mingit mõtet selle kasutamiseks, kahju oli juba liiga suur.

Samas toas pesitseb lisaks sellele konkreetsele isendile veel seitse kuukinga, siis kõik teised said korraliku viinamaski. Aknalaua ja akna desinfitseerisin kloori baasil hallituse tõrjumiseks mõeldud vahendiga - parem ikka kui mitte midagi. Mul lihtsalt polnud mitte midagi vängemat käepärast ja viinavarud hakkavad vaikselt otsa lõppema.

Kõige kurvem kogu selle loo juures on muidugi see, et ma andsin villtäidele loobumisvõidu ja lõikasin kogu selle kena ja rikkalikult õitseva varre maha. Midagi polnud lihtsalt teha.

Samas seisneb minu filosoofia selles, et parem loobun ühest õitsemisest, kui tervest oma kollektsioonid. Küll ta õitseb peagi jälle, ta on päris vintske sell. Eelmise varre murdsin ma tal kogemata pool aastat tagasi ära - tal kohe ei vea. 

Üks ilupilt veel tema kõrval pesitsevast sarnasest isendist, kes samuti koguaeg õitseb ja kes on minu kollektsiooni suuruselt teine kuuking. 

Tikutops sai võrdluseks kõrvale. Ta on tõesti suur. Temalt leidsin kolm villtäid, kes said kohe kiirelt eemaldatud. Paari päeva pärast kordub kõigil selle toa taimedel viinapidu, ehk saab neist siis ka lõplikult lahti, loodame parimat.