Katsuks siis alustada uut traditsiooni, teha igakuiseid ülevaateid. Ma pole veel väga veendunud, et iga kuu hakkan kõiki taimi üles pildistama nagu ma praegu tegin. Sellel lihtsal põhjusel, et postitus tuleks meeletult pikk ning pilt poleks eriti informatiivne, kui mingeid muutusi tulnud pole. Seekord läks küll nüüd nii, et postitus tuleb väga pikk, rohkete piltidega, aga võib-olla selle arvelt siis vähema jutuga. Paljudest neist taimedest teen lähiajal nagunii veel individuaalseid postitusi. Ühesõnaga, hakkame siis peale.
Alustame Nelly Isleriga. Ta on nüüd kenasti substraadis istunud augustust saati. Ma olen enam kui kindel, et ta juurdunud sinna pole ja juurekasv on samuti kesine. Samas tuleb tunnistada, et kuigi ta oma potis päris kenakesti liigub, siis otseselt välja tõsta teda sealt ei saa. Hea seegi. Positiivne nähtus on veel ka see, et noored taimed, vähemalt ühel osal taimest, ei lõõtsata nii pööraselt kui varem. Teise poole taime kohta seda paraku aga öelda ei saa, uued tütartaimed jäävad kiduraks ja täielikult akordioniks. Elame näeme, mis edasi saab.
Järgmiseks Zygopetalum nr 3. Tema on kõige viimane ja Mileedist mõned kuud tagasi ostetud. Praeguseks on ta omale kasvatanud kolm tütartaime, kellest kaks on kohe eriti aktiivse kasvuga, teine natukene passib, küll jõuab järgi. Õitevarrest pole neil kahel aktiivsemal veel mingit märki. Selle taime puhul tasub märkimist, et ta pole veel ümberistutamiseni jõudnud. Algselt oli põhjus õitsemine, kuna aga õitsemine oli nii pikk (kahelt õievarrelt), siis tuli juba väga pime aeg peale. Samas ega tal seal potis nagu midagi viga pole, kõik on kenasti prink ja roheline. Paha lõhna ka ei tule.
Pisike Zygopetalum on lõpuks oma pojakesed suureks kasvatanud ning vist polegi enam nii pisikese nime väärt. Õitsema ta ei hakanud ja ega vist hakkagi, bulbid juba peaaegu täiskasvanud. Samas postisiivne tema puhul on juba see, et ma suutsin need pojad üles kasvatada, sest kuidagi temaga on läinud nii, et kõik pojad on mädaniku ohvriks saanud. Nüüd on see needus vist murtud ning jään uusi poegi ootama. Juuri on tohutult ning tuleb aina juurde.
Kõige suurem zygo on praegusel hetkel kolmest kõige laisem. Poegi on, aga kasvavad küllalt aeglaselt, ise on aga suur ja võimas nagu ikka. Uusi juuri pole täheldanud, ju vist naudib sügist.
Kuukinga poegade kasvuhooned on ka kenasti kosunud. Pilti oma edusammudest väärib praegusel hetkel see pojake, kes kauem on kasvuhoones soojenenud. Kohe kui saabuvad Currlinist pisikeste pottide tellimus, siis kolib see tilluke juba iseseisva elu peale substraati. Juured on juba kenasti kuskil 6cm pikkused (kokku) ja lehed lähevad juba nii priskeks, et ei taha enam topsidesse ära mahtuda.
Teine kasvuhoone paistab viimase pildi taustal. Seal on eelnevalt juttu olnud taime õeke või vennake. Rääkides veidi emataimest (rosetimädanikuga roosast), siis tema elutee lõppes paar nädalat tagasi, viimane leht, mis tal oli, läks lõpuks kollaseks, juured olid küll kõik kenad, aga ju sai lõpuks jõud lihtsalt otsa, pojad olid ju valmis sugu jätkama, lihtsalt vajavad sel teekonnal veidi toetust sambla ja niiske toa näol. Mis temaga edasine plaan siis on, plaan on see, et kui kõrgetes topsides pojake substraati saab, siis madalast kasvuhoonest kolib see sõber kõrgesse topsi. Ka tema lehed venivad ja juba juba madalas karbis muljuda saanud. Juured, või õigemini juur, on tal veel nii pisike, et temal on veel pikk kasvuhoone elu ees. Aga kohe, kui on piisavalt suur, siis ootab ka teda mõnusalt pisike Currlini potike substraadiga.
Kui ma juba kuukingade lainele läksin, siis jätkame ka nendega. Järgneval pildil on näha ühe valge kuukinga tütartaime (ing. k basal keiki), ehk siis taime, mis on kasvanud emataime alumisest osast, mitte varrelt. Ta on seal olnud nüüd kolm aastaksest, seega järgmisel suvel on lootust, ta annab meile ka lõpuks õievarre. Suvel just seepärast, et minu kuukingad on sättinud endale õitsemisajaks juuni-august.
Naistepäeva-kuuking, kes samuti on ümberistutamata, sest õisi oli tohutult ja juuremass tundub end hästi tundvat. Ümberistutamine tuleb sel kevadel ette võtta. Pilti küll ei saanud, kuid ajab oma kuivamata varrelt külgvõrset, aeglaselt, kuid visalt. Loodan väga, et jõuab ka õitsemiseni, sentimentaalne väärtus. Mis sest, et puhas valge. Ahhaa, januse taime pärast kurjustada pole vaja, sai kohe pärast pilti vett. :)
Hiiglane valge tunneb end ka ideaalselt. Tema sai oma kasvukohaks veidi jahedama akna kui teised, kasvab koos tsümbiidiumi ja dendroobiumitega loode-aknal. Kuskil 19 kraadi juured, õhtuti temperatuur tõuseb radiaatori tõttu. Uus keerutav leht on end püsti ajanud paari nädalaga, ju vist meeldib talle. Pott on ilmselt kevadeks paksul näpujämedusi juuri täis ja tahab jälle istutamist saada.
Dendrobium phalaenopsis või Dendrobium Bigibbum, kes ei viitsi väga midagi teha. Need armsad pojakesed on tal olnud sellised juba paar kuud kindlasti, mingit edasiminekut pole märgata olnud. Samas postiivne on see, et midagi pole ka hullemaks läinud. Las ta siis teeb rahulikult oma dendrobiumi asju.
Sünnipäevaks saadud Brassia 'Orange Delight' jätkab vanaviisi, kenasti õitsedes. Pojad ka väga visalt ei kasva, aga panustagu siis praegu õitsemisse. Ümber teda istutatud pole, jälle töö kevadesse.
Ja Catasetum, kes võiks juba vaikselt hakata mõtlema talveunele, kuid praegu pole sellest veel märkigi, kui jätta kõrvale see, et paar nädalat tagasi kukkus väiksel taimel üks alumine leht kolletunult ära. Mis muidugi võib viidata sellele, et ta hakkab vaikselt talveunne jääma, aga kui nüüd päris aus olla, siis kuskilt mujalt seda küll näha ei ole. Taim on kena ja roheline. Mis ma nüüd olen tema puhul õppinud on see, et ma katsun teda edaspidi kasta ainult siis, kui näha on, et mõni bulb hakkab kortsu minema. Ma ei tea, kas ma seda suudan, aga peab. Nädal aega oli ta mul täiesti ilma veeta, kuskilt mingit kortsustumist näha polnud, süda hakkas kripeldama ja andsin vett. Ma nüüd ei teagi, kas tegin hästi või mitte, võib-olla tal polnudki seda vett vaja. Ühesõnaga ma nüüd katsun kasta vaid siis, kui ja kortsutab.
Nii, katleiad ja encyclia siis. Suurel oranžil katleial kasvab uus taimeke hoolega. Saab ta muidugi ka lisavalgust. Areng on kenasti näha. Lisaks on aimatavad veel vähemalt kaks uut bulbi alget, rääkimata juurtest. Kõik see on ääretult tore, sest ma kartsin, et suvine põlemine saab talle saatuslikuks, aga tuleb tunnistada, et ta on küllaltki visa. Mis mulle veidi muret valmista on see, et juured ei taha väga kiirelt areneda. Vaikselt punnatavad ennast aga substraadini on veel pikk maa. Poti pinda katab ka kiht niisket sammalt, et veidi nende arengut kiirendada ja toetada. Ju näeb, mis saab.
Encyclia on ka tubli, midagi väga suurt tal ei toimu, uute taimede areng on küllaltki aeglane, kuid siiski märgatav. Samas pole kuskilt aimatav ükski õite alge. Ju ehk järgmisel aastal.
Väike päästetud katleia on ääretult tubli. Noor bulb, mis küljes oli ostes, hakkab vaikselt oma lehekest lahti tegema, samas on juba näha vähemalt kaht uut taime alget ja mitmeid juurenupukesi.
Veenusking, ainus mis veel järel, teeb ka rahulikult oma orhidee-asju, suvel moodustunud noortaimed hakkavad juba suute taimede nägu minema, õisi paraku aga ei paista kuskilt.
Vale-colmanara on oma õite moodustamise juures nii kaugele jõudnud, et lähima paari nädalaga peaks esimesed õied lahti olema. Selle juures nukram uudis on see, et mingil põhjusel on osad õied deformeerunud, ei oska öelda, mis põhjusel. Mõningaid õisi aga siiski näeb. Kuigi pungade välimus ja mu sisetunne ütlevad, et tema puhul on tegemist sama kollase ontsiidiumi hübriidiga, kes mul juba on.
Kui juba kollasest ontsiidiumist juttu tuli, siis tema õitseb kenasti, hakkab vaikselt juba lõpetama, kui päris aus olla. Peotäis õisi on juba maha langenud ja langeb igapäevaselt veel. Aga kaunis on ikka õuest koju tulles vaadata, et miski väike päike ootab sind aknal.
Mu Aliceara kes ka miskipärast jubedalt põdes tükk aega, on lõpuks omale uue pisikese taimekese üllitanud - juhuu. Juured on kenakesed ja sammal aitab neil veel kenamaks muutuda. Õisi pole kuskilt näha, las kosub. Tema näol on tegemist ka tegelikult väga suure taimega. Just pigem seetõttu, et ta on suutnud end praktiliselt küllili kasvatada. Noort taime üritan vanade taimede abil üles poole suunata.
Ja Swerteri Onc. Sotoanum. Tema kohta nagu ei oskagi midagi öelda. Kuidagi nagu ei idane ega mädane. Nagu tema personaalses teema juba ilmselt kirjutasin, siis on ta päris korralikult veepuuduse all kannatanud. Ja see ei lähegi paremaks. Juured tunduvad nagu okeid olevat, aga kindlasti mitte pole nad aktiivsed. Elame näeme, korra isegi mõtlesin, et äkki peaks ta panema samblasse, aga mis mõttega, kui tal juured tegelikult ju olemas on. Kui pisikesed potid jõuavad, siis äkki katsun ta väiksemasse potti panna, praegune pott on nagu väga SOS pott.
Promenaea kohta võiks öelda, et ta on tulekust saadik päris usinasti kosunud. Samas vaadates temast netist pilte, siis no ei anna ikka kuidagi suurust välja. Kasvab samas kenasti. Üks pojakene on ka tulemas, katsun talt koguaeg substraati pealt ära võtta, et ta seal pimedasse ja niiskesse ei jää. Kevadel on plaan BA näituselt uus juurde vaadata - kaks on ikka parem kui üks.
Tolumnia, kellest vanda küljes rippudes küll väga head pilti ei saa, kuid aimu siiski, kasvatab tublisti juuri ja pojakest, kes eelistab kasvada pea alaspidi. Siiani ma ei tea, mis temaga ette võtta, õiget pidi pöörata pole teda võimalik. Vandadest küll pilti ei saanud, aga räägin veidi neist siin siis ka. Maxima vanda juured on sellised nagu nad on, nagu on ja nagu ei ole. Samas ei saa väga virised kasvatab kenasti uusi lehti, ju ta ikka midagi kätte saab veest ja väetisest. Valge vanda on väga tubli, kasvatab ka lehti ning mitmed juureotsad on ka aktiivsed.
Suur tsümbiidium õitseb juba oma teiselt õievarrelt, mis näeb tohutult kaunis välja. Lisaks õitsele tegeleb ka ta uue bulbi valmistamisega. Väike tsümpa on hakkama saanud veel ühe pojakesega, kõiki neid kolme pojakest toetan taaskord niiske samblakihiga, sest nagu suur katleia, on ka nemad küllaltki pirtsakad oma juurte valmistamisega. Suure bulbi järgi aga võib öelda, et kui need juured ükskord hoo sisse saavad, siis saab neist võimas juurtesammas.
Dendrobiumi beebid on päris kenasti potis juurdunud. Mõned paremini mõned halvemini, aga aktiivseid juurekesi on näha ja varrekesed lähevad koguaeg paksemaks. Pikkusesse nad enam ei kasva, aga loodame, et ajavad vähemalt keikisid kevadeks.
Ja lõpetuseks mu kõige toredam ja parem uudis. Psychopsis kasvatab pojakest, veidi aega tagasi oli juttu, kuidas ta kõige noorem leht ära murdud ja tuli välja hoopis mädanenud bulb. Igal juhul, järgi jäänud suurimalt bulbilt on tekkinud väike nooleke, mis iga päevaga suuremaks läheb. Ta sai endale kasvamiseks ka uue koha, rippriiulil taevale lähemalt - valgusele lähemal. Pildi pojakesest saab siis, kui ta on juba nii suur, et mõni masin teda pildile püüda suudaks. Praegu veel väga tilluke.
Selline see ülevaade siis sai. kaks tundi kirjutamist ja piltide laadimist. Kõiki taimi siiski siia panna ei jõudnud, edaspidi siis jääbki nii, et ülevaade tuleb neist, kes midagi korraldavad. Kui on küsimusi, kuidas üks või teine taim end üleval peab, võib ju alati lisa küsida. :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar