Lumekuninganna (coelogyne cristata)

Pärast istutamist paistab lumekuninganna suisa veidi õnnelikum. Eile märkasin, et ta on juba alustanud beebide valmistamisega. Ma muidugi ei tea, kas praegu on selleks õige aastaaeg, aga mina teda keelata-käskida ju ei saa. Päikest saab ilusa ilma korral kella 10-13ni ja temperatuur 22-24kraadi vahel.

Viimase pildi juures pole eriti hästi näha seda pisikest nublut, aga poti äärt piiludes, võib siiski aimata. Ta on täpselt sellises kohas, kuhu kaameraga väga ligi ei pääsegi.

Rõõmsat kooskasvamist!

Dendrobium nobile beebid

Mõned nädalad tagasi oli kahtlus, et vist hakkab üks nobile beebi õitsema, nüüdseks on aga selgunud, et tegemist oli ikkagi pisikeste keikidega. Olgu või keikid tore on ikka.

Selline see ühispott siis praegu välja näeb. Kõigil algsetel beebidel on oma beebi kõrval (või kukil).

Onc. Tiny Twinkle

Tinyd on nüüd veidi üle kuu olnud väikestes savipottides ja otsapidi kastis (millest ideaalis peaks suve jooksul kujunema enamvähem arvestatav terraarium orhideedele), kus on veidi kõrgem õhuniiskus. Ega väga palju muutunud ei ole, samas nende puhul on iga väiksemgi muutus juba suur samm edasi. 

Pottide numeratsioon piltidel järjekorras ei ole, aga see polegi nii oluline. 

Tiny nr 2 on end õitsema seadnud. Üldiselt oli mul mõttes ka kõigi taimede õievarte lõikamine, kuid peagi sai selgeks, et nad on nagu seitsme peaga draanonid, kellel ühe pea maha raiumisel kasvab kaks asemel. Seega nii need varred jäid tingimusel, et taimede enda välimus halvemaks ei muutu. Siiani pole midagi katastroofilist juhtunud. Rõõm on aga suur, sest  esimesed juured poegadel on end vaikselt samblasse sirutamas. 

Kui nüüd teha mingil määral paremusjärjestust, siis kõige viletasm potike on Tiny nr 3. Samas tema oli ka kõige pisem jaotus üldse. Nagu teiselt pildilt näha, on ka tema hakanud vaikselt aga visalt poegadele juuri tegema. 

Tiny nr 4 on kujunenud selliseks tegelaseks, kes ainult prooviks õitseda. Esimesed, istutamise ajal olnud varred, ta kuivatas, nüüd aga on uus vars püsti ja võib juhtuda, et sellelt ta otsustab ka õitseda. 

Ja viimane, end üldsegi mitte kõige kehvem, Tiny nr 1. Laias laastus on see potike kõige visam. Poegi tuleb tohutult ja tundub, et ka uute juurte loomisega mingit probleemi ei ole. 

Rõõmsat kooskasvamist!

Nelly isler

Nelly islerist väga pikka juttu polegi. Viimane postitus oli üle poole aasta tagasi ja ega oluliselt midagi toimunud selle ajaga ei olegi. Välja arvatud üks väike üllatus.

Ma vist ei ole ühegi juure üle nii õnnelik olnud kui selle ühe üle. Ma absoluutselt ei uskunud, et tast midagi üldse saada võiks, aga vot sulle nalja.

Rõõmsat kooskasvamist!

Sinikäpa istutamine

Viimased paar istutamist on läinud kohe eriti õnnelikult. Kõik juured on kenad ja kedagi väga rapsima ei pea. Täna võtsin ette suve lõpus Mileedist ostetud zygo istutamise. Uued pojad kasvatavad juba hoolega juuri ning kipuvad end vastu poti äärt vigastama. 

Üldiselt on tegemist ühe ääretult pikkade lehtedega taimega. Teise suure zygoga teda võrrelda ei anna, lehe tektuur on hoopis teistsugune. 

Uusi juuri on kasvanud väga palju ning valdav enamus vanu juuri pole ka mitte hävinud. Üksikud tühjad juured üritasin nii palju kui võimalik ära kakkuda, väga edukas see protseduur ei olnud, uues juured on juba nii pikad, et iga tugevam liigutus võis lõppeda mõne juure vigastamisega. 

Praegu hoian hinge kinni, et ükski juur istutamise käigus väga viga ei saanud ja loodetavasti kohaneb ta kiiresti oma uues potis. Ma nüüd pead ei anna, pott oli kas 12cm või 15cm, kohe kuidagi ei meenu enam. Aga substraadiks sai taaskord Kekkilä ning põhja peotäis kergkruusa. 

Rõõmsat kooskasvamist!

Masdevallia

Kui kogu see postitus kohe alguses lühidalt ja lakooniliselt kokku võtta, siis masdevalliate talvitumine on olnud edukas. Mõlemad, kes said kodust eemale talvituma viidud, on hakanud poegi kasvatama. 

Lilla masdevallia on selles osas tunduvalt tublim olnud, aga eks tal oli aega ka suvel kosuda. 

Pilt on üldiselt muidugi nukker. Siiani oleks paras omale nahapeale anda selle sügisese kuumalaine eest, mille tõttu ta enamiku oma lehtedest maha laskis. 

Tundmatut värvi masdevallia on oma kasvuga tagasihoidlikum, kuid õnneks siiski edeneb. 

Liisu lillede masde muidugi nii rõõmus ei ole. Midagi nagu on toimumas, aga samas võib see väga vabalt lihtsalt mingi uinuv kaunitar olla, kes mul edasi minna ei taha. Kui nüüd tagasi mõelda, siis on see sõber ikka üks paras rääbakas ja praegusel hetkel ma teda kindlasti ka väikese raha eest ei ostaks. Talv otsa on ta vindunud ja pole kindelgi, kas tast midagi üldse saama hakkab. Elame näeme. 

Rõõmsat kooskasvamist. 

Oranž brassia

Täna istutasin uude potti muidu läbipaistmatus potis olnud oranži brassia, kelle sünnipäevaks sain. Kartsin kõige hullemat, aga täiesti asjatult. 

Harutasin vaba substraadi ilusti juurte vahelt ära ja vaatepilt oli järgmine.

Mitte ühtegi seest tühja juurt tal ei olnud, mis on minu senise kogemuse põhjal täiesti haruldane. Tavaliselt on selliste taimede potis juurte surnuaed. 

Igatahes, uueks potiks sai 15cm pott Kekkilä substraadiga. Uute bulbide juured on ka juba oma nina välja pistnud, loodetavasti läheb uues potis juurdumine valutult ja ilma suuremate probleemideta. 

Rõõmsat kooskasvamist. 

Plaan

Ma olen teadnud, et aprillis pean Tartus pikemat aega eemal olema, juba mõned kuud. Selle aja jooksul katsusin välja mõelda, mida teha oma lilledega. Kes neid kastab ja kuidas sellel kellelgi võimalikult lihtne sellest botaanikaaias orienteeruda oleks. Kaasa mitte ühtegi taime võtta ei saa, seega tuleb kõik "lapsehoidjale" võimalikult lihtsaks ja selgeks teha. 

Üldiselt mulle ei meeldi oma taimede puhul mingit ranget kord kuus või üle päeva kastmisrežiimi kirja panna. Iga päev ei ole toa temperatuur täpselt sama, rääkimata õhuniiskusest või kas väljas paistab päike või mitte. Laias laastus on mul jah välja kujunenud mingi režiim, et seda, toda ja kolmandat kastan iga nädal ja teisi üle nädala (rääkimata mõne igapäevasest ujumisest või pritsimisest), aga siiski tuleb ette ootamatusi. 

Kuna fraas "siis kui vaja" ei ütle mitte-friigile praktiliselt mitte midagi, siis pidin kuidagi jagama oma taimed rangelt gruppidesse: 1) iga päev; 2) 2x nädalas; 3) 1x nädalas; 4) üle nädala; 5) kui vaja. See viimane on küllaltki libe tee, minu kui vaja ei pruugi üldse olla kellegi teise kui vaja, aga eks ma üritan selle kuidagi hoolitsejale lahti seletada. 

Olgu, taimed on grupeeritud, aga need nimed ei ütle ka paljudele ju mitte midagi. Selleks tuli välja mõelda mingi viis kuidas ühte gruppi kuuluvaid taimi tähistada. Ühte tuppa kokku vedada ei ole just eriti hea mõte, kõik on oma kasvukohas juba harjunud ja miks peaks neid ilma asjata šokeerima. Nii käisingi ja jalutasin kleepsude riiulite vahel ringi, lootes leida kleepse, mis oleks ühesugused, kuid samas mingil viisil eristatavad. Leidsin lehe erinevas suuruses ja erinevat värvi südamekestega. Värvid aitavad kenasti gruppe eristada ja pisike südameke potil ei kriibi ka ülemäära palju silma. 

Ma siiralt loodan, et see süsteem töötab ja keegi mu hoolealustest selle ajaga susse püsti ei viska. Iga aastaaja algus mu aknalaual paistab olevat kohanemise ja kohandamise aeg. Kui talvine režiim on pigem kaootiline (mõni kuivab kiiremini, mõni kauem), siis kevadel hakkavad vaikselt kastmise ajad ühilduma, samas see võtab jälle oma aja. Lühidalt, süda jääb veidi valutama, aga vast läheb kõik hästi. 

Rõõmsat kooskasvamist!

Ja jälle läks nihu

Algatuseks on suutnud hiiglaslik kuuking oma varre murda. Üks pungakoht tal on, kui veab saab sealt mingi pisikese varrejupikese. Kui eriti tubli on, teeb mu rõõmuks ühe varre veel. Ma seda viimast küll väga ei usu, ta pole väga usin varretaja. Ju siis see suvi jään õiteta.

Teine nihu minek on psychopsise beebiga, kes oma beebi ära mädandas. No ei saa mina aru, mida ma valesti teen. Nii hoolega kastan ja jälgin, et vett kuhugi vahele ei läheks, aga ikka. Nagu kiuste, saab see vesi kuhugi ja jälle läheb nii nagu alati. See on tal juba teine poeg, kes mu käes nii hukka saab. Ma ei teagi, kas ta on nii visa ja teeb mulle veel mõne poja või ongi see lõpp.

Selline lühike postitus siis täna.
Rõõmsat kooskasvamist!

Coelogyne cristata - istutamine

Ei meeldi mulle mitte, et bulbiliste bulbid on substraadi all ja et taimed potis laperdavad. Võtsin täna ette coelogyne uude potti sobitamise. Algatuseks kopeerin ka siia oma mõtted ja küsimused, mis mul antud taimega seoses tekkinud on nende paari nädalaga.

1. Pott või korv? Kas taim soovib pigem õhulisemat (korv) kasvukeskkond või pigem stabiilselt niiskemat (plastpott)? Praegusel juhul tundub pott olevat liiga suur, taim laperdab potis kergelt ning potti katsudes tundub, et juured pole sugugi tihkelt potti täitnud. Lisaks avastasin näpuga potis sorkides, et üks päris vana bulb on praktiliselt täielikult substraadi all, mis ei tundu väga hea mõte olevat. Ja valgest katlakivi (vms) kihist (millega taime ostsin) ma parem üldse ei räägigi. Lühidalt, tundub, et võiks vast ta ümber istutada. 

2. Kas vanade bulbide puhul lehtede kolletamine on normaalne nähtus või midagi on valesti? 

3. Mida hakata peale ära õitsenud vartega. Saan aru, et vanalt varrelt ta loomulikult ei õitse, kuid päris täpselt pole aru saanud, kus saab alguse uus võrse.

Suviste temperatuurideni on veel pikk tee minna, seega istutamiseks tuleb endiselt kasutada pimedat nurka köögis. Tass kohvi kõrvale ja nii me alustasime. 

Ma ei teadnudki, et coelogyne juured on karvased. Kohe päris nunnud kui lähedalt vaadata. Poti sisust aga nii palju, et ümberringi on ilus juuremass, samas poti keskkoht oli täitsa tühi. Lõhnast tunda ka viidet liigniiskusele. Hea, et olen teda vaid korra kastnud. Pealmine neljandik on substraadist küll kuiv, aga põhi täiesti märg. 

Rääkides mattunud bulbidest, siis neid ei olnud üks vaid hoopis kolm. See üks, mis paistis, oli isegi veel kõrgel. Kõige sügavamal peidus oli bulb, mis praktiliselt puutus poti põhja. 

Selline madal pott talle sai. Ma ei kujuta absoluutselt ette, kas selline asend talle üldse hea on, aga see oli ainus viis, kuidas kõik bulbid ilusti substraadi peale jääks ja suurimad bulbid potist välja ei kukuks. Tundub, et tegemist on ühe küllaltki jonnaka daamiga. 

Loodame, et me siiski saame ilusti koos läbi ja ta sätib end uues potis kenasti kasvama. Hoiame pöidlaid ja varbaid.

Rõõmsat kooskasvamist!

Istutamine

Loomulikult on mul alati vaja oma niigi kiire päev veel kiiremaks teha. Kuna kell 16 oli mul eile vaja Tartust ära sõita, siis loomulikult 12-16 vahel tuli ära ujutada kõik orhideed. Kastes tuli välja, et vanaisa minikuuking oli oma samblas hallitama läinud, roheline pelooriline kuuking hakkab õievart tegema ja roheline tsümbiidium ootab juba sügisest saadik korralikku potti ja substraati, seega muutus kastmine mõne aja pärast ka istutamise maratoniks. 

Pilte mul kuukingade istutamisest ei ole, aga ega seal midagi pildistada poleks olnud ka. Kõigi kuukingade juured olid ilusad. Ahhaa, hallitanud minit istutades otsustasin ka enda mini ümber istutada, seega sai neid kaks. Ühesõnaga, puhastasin juured samblast, leotasin soojas vees ja hallitanud kuukinga poti pesin nõudepesuvahendi ja kuuma veega. Mõlemad minid läksid samasse 5cm laiusesse potti ja substraadiks sai Kekkilä. 

Pelooriline kuuking oli selline tegelane, kes sügisel potist välja kukkus, kuidagi proovisin ma tal sel hetkel kiiresti stabiliseerida ja mitte rohkem traumatiseerida. Substraat oli tal endiselt ilus, ma ei tea kas ma nüüd olen rumal või mitte, aga igatahes kasutasin ma ta tagasi potti istutades sama vana substraati. Pude ta ei olnud ja pole ka selline, mis väga kaua vett hoiaks. Ei näinud hetkel põhjust vahetamiseks. Poti pesin aga eelnevalt nõudepesuvahendi ja sooja veega. 

Roheline tsümbiidium läks sügisel SOS olukorras endale mitte väga sobivasse potti. Kõrgust jäi potil väheks ja pealmised juured jäid substraadi peale. Õnneks potti ja juuri puhastades selgus, et olukord hull ei olegi. Juured on ilusad ja pringid. 

Juured olid jällegi ülimalt kõvasti kokku põimunud, seega päris lahti ma teda harutada ei saanud ja ega vist poleks vajagi. Nii palju kui võimalik, pesin kraani all mulda juurte vahelt ära. Kasvukohaks sai talle kõrge pott, millega on varasemalt roose ostetud, poti sisuks toalille mulla, Kekkilä substraadi, kergkruusa ja kanakaka graanulite segu.

Meeldetuletus endale: lisan esimesel võimalusel ka lõpptulemusest pildi.

Seniks aga rõõmsat kooskasvamist!

Howeara Mini Primi

Tänane postitus on täiesti täishinnaga Jardinist ostetud howearast ja sellest, mis on täishinnaga taime poti sees. Hoiatan juba ette, et kogu postitusest hakkab läbi kumama nördimus. 

Hind taime eest ei olnud sugugi suur (8.50€ vaid).

Samas sellist vaatepilti ootaks ma allahinnatute riiulilt ostetud taimelt, kes on seal vees ligunenud ja ilma erilise hooleta oma aega oodanud. 

Minu rõõmuks on taimel küll kaks pikka haru ilusaid korras juuri, mis olid potist välja kasvanud. 

Ma tavaliselt ei istuta niiöelda täis hinnaga ostetud ja õitsevaid taimi koheselt ümber, aga kui taim ikka kilepakendist väljavõttes nii jubedalt laperdab, siis ei saa asi ju olla õige - ja polnudki. Õnneks märkasin praegu vähemalt kahe uut poega, nendega koos on oodata ka juuri, kõigi eelduste kohaselt võiks olukord suvega paremaks minna. 

Loo moraal ja märkus iseendale: alati ei pruugi allahinnatud taim olla halvem kui täishinnaga taim. Ja kui midagi ei tundu õige, siis see suure tõenäosusega seda ka pole. 

Õis on ju ometigi ilus. 

Rõõmsat kooskasvamist!

Emotsiooniost: roosa tsümbiidium

Vahel tuleb lihtsalt hommikul tunne, et tuleb vaatama minna, mida lillelettides pakutakse. Vahel on see hea mõte, vahel mitte nii hea. Eilne käik Bauhofi oli mõlemat. Ühest küljest, kuidas ma saan jätta lihtsalt niisama vedelema vees ujuvale alusele 9eurose meeletult suure tsümbiidiumi? Ei saagi ju. Ja eriti veel kui tal on viis õievart (mis küll osaliselt on juba närbumas, aga siiski meeletult ilusad). Lühidalt - endal ruumi pole aga ikka on vaja suuri sõpru omale vedada.

Minu meelest on väga huvitav viimase aja trend, müüa taime imepisikeses potis, millest ta on pea poolenisti välja kasvanud, aga ümber on pandud veidi suurem pott. Iseenesest ju tore, saad kohe ümber istutada veidi suuremasse potti ja uut potti ostma ei pea. Minu istutamine läks aga vähe teist teed. Pott, millest ta välja võtsin, oli umbes 12cm diameetriga, pott mis tal ümber oli, oli ligikaudu 15cm diameetriga. Pott, millesse ma tsümpa istutasin on aga 20cm diameetriga madalamat sorit roosi pott. 

Juured olid vana poti nii täis kasvanud, selleks et taimepunti potist kätte saada oli vaja kahte inimest - üks kes sikutab potist, teine kes sikutab taimest. Suure tiri-tõmba aktsiooni peale saime taime kätte koos mõningate ämblike ja paari imeliku vihmaussiga. Kuna juured olid nii tihedalt kokku põimunud ja minu igasugused püüdlused, seda pundart lahti harutada, luhtusid, siis lasin tal lihtsalt jooksva kraanivee all veidi mõnuleda. 

Andke piltide udusus andkes, piltide autor on mitte kõige nutikam nutifon. Igatahes, selline nägi ta välja siis enne dušši. Mis mulle selle puntratantsu juures väga meeldib - tal on arenemas vähemalt kolm pojakest. Neid poegi, kes juba ka lehed laiali ajanud on, ma üle lugeda ei suutnud, aga ka neid on omajagu. 

Mul oli muidugi ka suurem plaan ta kasvusegusse poetada peotäis kanakaka graanuleid, mida ma pea veerand tundi taga otsisin. Loomulikult need ma unustasin. Targemad võivad nõu anda, kas oleks mõistlik siis graanuleid näiteks vees lahustada ja sellega kasta või kas üldse seda vaja on. Äkki piisab lihtsalt tavalisest orhideeväetisest. Üldiselt seguks sai tal toalillemuld, DCM substraat ja suuretükiline kergkruus. Loodetavasti talle sobib. Kastmist tahab ta küll vist aga lausa paar korda nädalas. Eile kui koju tõin, sai ta kohe kastetud, tänaseks oli ta aga jälle kuiv. 

Igasugused tsümbiidiumi hoolduse nipid ja oma kogemused on alati teretulnud. 

Rõõmsat kooskasvamist!

Coelogyne cristata ja Dendrobium Berry Oda

Olgugi et ostunimekirjad polnud kumbagi neist, tulid nad siiski minuga koju, sest ma ei suutnud seda uskuda, et ma tõesti mitte midagi omale koju ei vea. Pool aastat on ainult selle mõttega orhideedele poelettidel ei öeldud. Nimekirjas olid  nimelt: psychopsis, promenaea, brassavola nodosa ja encyclia fragrans või encyclia cochleata.

Aga ega mul rohkem nende kohta veel midagi tarka öelda ei ole, küll aga olen igati tänulik igasuguste õppetussõnade eest, kuidas neid kahte ilusakest edaspidi elus hoida.

Mõned pildid siis uutest elukaaslastest.

Dendrobium Berry Oda