Nuuman silma TÜ Botaanikaaias

Täna oli täpselt see õige päev, et hommikul otsustada, et tuleb minna botaanikaaeda. Mõeldud-tehtud. Vanaisa seltsiks kaasa, sest tema oskab taimede võlu koos minuga hinnata, ja foto'raadid (fotoaparaadid :D ) üle õla ja nii me läksimegi. Valgus oli imeline ja üldse polnudki tunnet, et väljas näpistavad nina ja põski külmakraadid. Ainus, mis välisest krõbedusest aimu andis, oli udune objektiiv, mille tõttu pidid pildistamise soovist sügelevad näpud veidi ootama. Aga mis ma palju pläran, lähme piltide juurde. 

Nagu ikka vaatavad esimesena uksest sisse tulles sulle otsa õites vandad. Lilla on ilmselt Ascocenda Princess Mikasa 'Blue' aga selle õigsuse eest ma ei vastuta, kuna silti ei pannud ma kummalgi vandal tähele. Kaunid on nad aga sellegi poolest.  

Kohe vandade kõrval on kaunis rohkeõieline Onc. Sotoanum, just see sama, kelle omale Schwerterist tellisin. On mida oodata, kui ükskord õitsema läheb. 

Ja loomulikult mu suur armastus Onc. Twinkle - nii punane kui valge. Ma polegi punast Twinkle'it lähedalt näinud, nüüd aga nägin ja täiesti kindlasti on mul teda vaja. See sügav punane värv on lihtsalt nii meeletult kaunis. Kahjuks oli tal avanenud ainult üks õieke, seega täit ilu veel nautida ei saanud. Selle eest aga sain veel korra nautida valge Twinkle õitsemist enda taime õitsemiste vahelepeal. 

Tohutult vahvad õied, kas pole? Selle taime näol on tegemist Epidendrum paniculatumiga. Näeb välja nagu tähekeste pidu, oleks veel sobiv muusika ka taustaks, siis oleks nagu päris. 

Oma kauni värviga püüdis pilku epidendrumi kultuurvorm. Mulle meenutab ta hiidlauku, selline pallike varre otsas ja lillat värvi. Ja just praegu märkasin, et kui õiekest küljelt vaadata, siis oleks nagu mingi linnuke end sabapidi varrele sidunud. 

Loomulikult ei saa mööda vaadata veenustest. Nii tagasihoidlikud värvid, kuid väga elegantsed õied. Primulinumist pidin ma just pilti tegema, sest see on veidi hell teema. Nimelt olin ma siiski sunnitud oma primulinumist loobuma, et teisi taimi säästa juhul, kui ta "pruuni laigu haigus" peaks levima. 

Ja torukäpp - Coelogyne celebensis - kes meenutab mulle alati lehtede varju pugenud mesimummi. Nii armas, et tahaks kohe pai teha. 

No ei saa mina aru, kuidas kuukingade ilu suudan ma hinnata ainult botaanikaaia kasvuhoones, mitte kodusel aknalaual. Võib-olla on süüdi selles valgus, aga tänased kuukingad on nii meeletult kaunid, et neid jääkski imetlema. 

Ja minu suur lemmik. Suur iga mõttes nii taime suuruselt, õie suuruselt ning üleüldse. Rossioglossum 'Rawdon Jester" Ta on nii vahva, sest ta on nii suur. Ma päris ehmatasin, kui end ümber pöörasin ja tema käesuurune õis mulle vastu nina potsatas. :)

Ma pean nüüd päris ausalt tunnistama, et Epidendrum difforme õisi ma kohe algul ei märganudki. Õied on lihtsalt nii sama rohelised kui ta lehedki. 

See tagasihoidlik valge õieke kuulub Jumellea comorensisesele. 

Püüdsin, mis ma püüdsin, aga fookus ikka õigesse kohta ei saanud. Õied on pisikesed, aga väga ilusat värvi. Howeraea. õiekesed. Ja kui ma nüüd guugeldasin, siis mulle tundub, et üht kollast hoveaara vormi nägin ma alles paar päeva tagasi Bauhofis müügil - õied näevad kaunis sedamoodi välja. 

Ja lõpetuseks mitte-orhideesid ka veidi. Selline roheline ümbrus sobiks mulle kohe ideaalselt, mul poleks midagi selle vastu, kui iga hommik saaks kohvi juua palmi all, olgu see siis kasvõi kasvuhoones. Millegi pärast on botaanikaaed paari kohta teinud nagu võrkrõdu - ilmselt selleks, et minusuguseid kõrgusekartjaid lahedatest taimedest eemale hoida. Nüüd ma ei tea, kes seal rõdul elavad, sest mina suutsin ainult ühe jala selle peale panna kui juba silme eest pilt kaduda tahtis. Selle asemel sõitsin liftiga kaks korrust allapoole ja vaatasin, kuidas tuleb õigesti elada, et elada 200-aastaseks.