Jaanuari ülevaade

Lõpuks ometi on see jube pimendamine läbi ja iga päevaga läheb päev vähehaaval valgemaks. Jaanuar on minu jaoks juba nagu kevad, mis siis, et kõige külmem kuu on vee eel, aga sellegi poolest on päikest tunduvalt rohkem ja mul (ja loodetavasti ka lilledel) on energiat juba veidikenegi rohkem.

Rääkides külmast ilmast, siis sellega seoses on tubane temperatuur ka tõusnut päris korralikult. 28. detsember minipuhkuselt koju jõudes ootas mind ees termomeeter näiduga 27 kraadi ja õhuniiskus 35%. Ausalt öeldes pidin ehmatusest pikali kukkuma. Mis muud mul üle jäi kui asusin hoolega temperatuuri alandama, aeglaselt, kuid kindlalt ja koheselt sai täidetud ka õhuniisutaja kanister, mille töötamisega õnnestus õhuniiskus tõsta 35lt 43%-ni. Polnud küll teab mis ilus näit, aga igal juhul parem kui 35.

Olgugi, et enne puhkust said kõik taimed kastetud, mõned veel ärasõidu hommikul, aga koju jõudes olid pisikesed potid krõbekuivad (psychopsis, onc. sotoanum, promenaea, onc. tiny) rääkimata vandadest ja tolumniast, kelle pärast mu süda kõige rohkem valutas.

Aga räägime siis natukene viimastest arengutest ka. Tuleb tunnistada, et sügisene uhke kasvamine on veidi pidurdunud, keegi ei kiirusta kuhugi, aga midagi siin siiski toimub. Alustuseks siis oktoobris õitsenud ontsiidium, kelle pojakesest on juttu juba veidi ka detsembri ülevaates. Praeguseks hakkab pojake juba ka taime nime väärima. Pikkust on juba omajagu ja kosub iga päevaga.

Promenaea pojake on päris kenasti kasvanud, küll aga meeldib talle miskipärast horisontaalselt kasvada. Kogu see potitäis taimekesi ja taime jäänuseid on nii pisikesed, siis pole võimalik neid kuidagi ka suunata. Oh, kuidas ma ootan juba näitust, et üks korralik promenaea talle kõrvale tuua. Muuseas, kui kõik hästi läheb, siis on selle pojakese kõrvale oodata peagi ka teist pojakest. Pöidlad pihku. 

Päästetud katleia poega ma ära pole tapnud ja praeguseks on ta oma "punnistaatusest" välja kasvanud ja venitab end iga päevaga rohkem valguse poole. Pisike juureke, mis tal on (või on see ta emataimel, keeruline öelda), vajab igapäevasel lisaniisutamist, aga pole ka teab mis raske korra pritsiga toas ring teha.

Ja suur katleia pole ka jäänud ainult ühe uue kasvuga, praegu punnitavad tal veel kaks pojakest. Rõõm missugune. Tundub, et päikesepõletusest hakatakse nüüd siis lõpuks toibuma, uuel suvel tuleb lihtsalt targem olla. Muide, juba praegu käib vilgas mõttetöö, kuhu ja kuidas suvel taimi paigutada, sest möödunud suvine mureli eksperiment kinkis mulle liiga palju kõrbenud taimi. Nagu näha, siis kõige suurem poeg on juba ka oma lehekese lahti teinud. 

Mu lemmik pisike Psychopsis papilio on oma poja kasvatamisega ilusti toime tulnud ja mina pole seda kuidagi moodi (veel) nässu keeranud. 

Encycliast oli siin mõniaeg tagasi juba juttu, aga arenguid on olnud nii palju, et juhusliku (me kõik teame, et vaatlus pole kunagi juhuslik) vaatluse käigus leidsin veel ühe pojakese. 

Nüüd siis need kambriad, kelle ma lubasin suurest vihast ära anda, sest nad ei tee mitte midagi. Mitte, et mul roheluse vastu midagi on, aga kellele ma siin ikka valetan, õisi tahaks ju ka, eriti kui nad on juba üle kahe aasta niisama põõsast mänginud. Ühesõnaga, kui ma selle lubaduse olin kõva häälega välja öelnud, siis ei läinud rohkem kui 2 nädalat ja mõlemad põõsad ajasid uusi poegi, lootus on, et nad ka ühel hetkel õitsevad. Järgneb hunnik pilte erinevatest poegades, kes kellele kuulub ma enam peast ei mäleta :D

Zygodele tundub talv meeldivat, õievarsi küll kuskilt otsast näha pole, aga selle eest kasvavad pojad päris priskelt. Mileedist toodud zygo on kohe eriti suureks läinud ja tema pojad kasvavad kuidagi kohe eriti kiiresti. Jätkuvalt ma ei tea, mis tal potis toimub, aga tundub, et see praegu vähemalt tema jaoks toimib nii. Kevadise näituse zygo on oma pojad, vähemalt ühe, osaliselt üle poti ääre ajanud, nüüd ei teagi, kas peaks kevadel teda jälle istutama või laseks tal omi asju teha vähemalt veel ühe aasta. Järgnevad pojad kasvaks selle üle ääre mineja küljest juba ju nagunii täiesti üle ääre. 

Mileedi 5eurone Zygo. Pojad ei taha enam pildile mahtuda. 

Kevadise BA näituse Zygo

Kevadise BA näituse Zygo

Aga nii siis seekord vist lõpetangi. Palju muutusi pole olnud, aga piisavalt, et märgata. Päevad lähevad järkjärgult pikemaks ja ju siis tuleb ka ehk rohkem uudiseid. Ahhaa, muidu masdevalliatest nii palju, et käisin nende -15kraadiste ilmadega mõõtmas, mis mu masdedel kütmata toas siis temperatuur on ka, ja siin on siis tulemus. 

Esialgu näit päris ehmatas, aga vaadates taimi ennast, siis nemad ei tundu küll selle üle kurtvat, kõik on väga ilusad ja pringid. Keegi ei kortsusta ega kolleta. 

Mõnusat kooskasvamist!