reede, 29. jaanuar 2016

Howeara 'Lava Burst' ja lõhnav ontsiidium

See kord alustan ma enda noomimisega, kuigi ilmselt ma lihtsalt ainult naeran selle peale ja vabandan end jälle enda silmis kuidagi välja. Ühesõnaga, lubadus, mille sügisel andsin (kevadeni mitte ühtegi uut hoolealust) sai täna murtud, sest kellelgi tuli kevade tunne. Milles "kevade tunne" seisnes? Selles, et päike tuli välja, rohi on lume alt välja sulanud ja isegi päris roheline ja psoojakraadidest ma üldse ei räägigi. Lühidalt otsustasin kella ühe paiku, et nüüd on just paras aeg minna kondama Jardini aianduskeskusesse ja Bauhofi. Bauhofi selle pärast, et märkasin reklaamlehes mingit uut substraati ja tahtsin kohe pakki katsuma minna, mida polnud, oli substraat. Sellegi poolest ei jäänud ka substraat ostmata. Kaasa tuli Kekkilä, mis oli see kord isegi päris viisakas seisus (mul nimelt pole Kekkiläga väga häid kogemusi olnud). Ja loomulikult uus ümbrispott. 

Jardinis aga leidsin leiunurgast mitmeid veenuskingi, sarnase lehestikuga nagu mul juba on, seega nemad jäid minust sinna. Aga kes ei jäänud võite juba pealkirjast lugeda. Howeara 'Lava Burst' hinnaks oli 5.50€ ja lõhnav ontsiidium 3.50€. Howeara on juba tükka ega soovide nimekirjas olnud aga täis hinnaga ei raatsinud neid kuidagi osta. Ei olnud teab mis esindusliku välimusega (õied kõrvale jätta), aga 5.50 oli juba veidi rohkem mokka mööda. Nii ma siis seisin tükk aega seal laua juures ja tõstsin üht potti ja teist kuni lõpuks leidsin selle ÜHE millel oli VÄHEMALT üks uus arenev taimeke küljes. 

Ontsiidium oli puhas emotsiooniost. Ma lihtsalt jumaldan lõhnasid ja isegi need ära õitsenud õied lõhnasid peaaegu ideaalselt. Ontsiidiumi puhul kordus sama, mis howeara juures. Lõpuks leidsin ühe taime, millel oli üks pisike ja üks suurem pojakas, ise olin veel üli õnnelik nagu oleks ei tea millega hakkama saanud. :D 

Koju jõudes läksid mõlemad kohe istutamisele. Ma pean tunnistama, et ma ei pea ennast eriti osavaks istutajaks. Päris piinlik kohe. Aga püsti nad jäid. 

Alustame siis howeara istutamisest. 




Teisel pildil ehk on aru saada, kus see kõige värskem pojake peaks olema. Igatahes, võtsin siis sõbra potist välja ja üllatusin kui poti sees oli vee üks pott. Sel puhul siis korvike, mille sees ta oli. Ega ma ei osanud kuidagi reageerida, pole kursis kas see peab nii olema või ei pea. Igal juhul panin minagi ta sinna korvi tagasi. Seda õudset valget potti aga ümber ei pannud. 

Tuleb välja, et juurte pildi olin ma suutnud ääretult värisevate kätega teha, seega peate mind lihtsalt uskuma, et juured ilusad välja ei näinud, aga samas ei olnud nad ka kuidagi moodi lödid ega lagunenud koost. Süüdistasin nende inetus välimuses sammalt. 

Leotasin teda veidi leiges kraanivees ja puhastasin üleliigsest samblast ja substraadist ja hakkasin uuesti korvi sättima. Noh jah, siin tuleb nüüd see koht kus ma alati tahaks uriseda, sest palju lihtsam oleks kui taim ise potti hüppaks ja omale puuklotsid juurte vahele topiks, aga ei. Kuidagi moodi sai ta ikka sinna korvi minu kesise tetrise oskusega. 


Ontsiidimi kohta ma ei oska kohe väga mingit seisukohta võtta. 






Juuri oli tal päris palju, isegi väga kenad, küll aga jäid paljud lagunevad (noh teate küll, ümbris tuleb ümbert ära ja keskmine niit jääb alles) juured lõikamata, sest juured oli nii pusas, et mina neid kogu juuremassi lõhkumata lahti ei saanud. Mis seal's ikka, tuleb lihtsalt hoolega silma peal hoida. Käsi on ehk piisavaks mõõtkavaks juuremassi kohta. 


Nagu ikka siis ununes mul tegemata pilt potist. Noh jah. Igal juhul, valisin talle 12cm diameetriga Currlini poti, millele sulatasin kõigi alumiste aukude kohale külgedele 5-6 auku lisaventilatsiooniks. Üritasin teda nii hästi kui võimalik substraadiga sõbrunema panna. Eks me näe, kuidas ta sellega rahul on. Loodetavasti väga ei pirtsuta. 


Ahhaa, sellest pisikesest ontsiidiumi pojast, mida ma nii paaniliselt poes taga ajasin. Noh sellega läks natukene nihu. Nimelt kukkus ta mingil põhjusel juuri puhastades taime küljest ära ja nüüd on järel ainult üks suurem poeg. 



*Pean tunnistama, et lubadust murdes ma häbi ei tunne, seega sõltuvus on ületanud igasugused piirid. 

Rõõmsat kooskasvamist!

1 kommentaar: