Märtsi ülevaade

Väike ülevaade siis sellest, mis praegu aknalaudadel toimumas on.

 Algatuseks Encyclia ciliare, kes on vahepeal kolm vennakest (või õekest) kasvatanud. Minu meelest on nad kolmekesi nii vahvad, järjestikku üksteisest veidi väiksemad (või suuremad, kuidas võtta).

Sildiga Colmanara ostetud ilus kollane ontsiidium on oma viimasest korrast imepisikesed pojad juba päris poegade mõõtu kasvatanud, tuleb märkida, et arenguid on näha iga päevaga. Ühtlasi, kui pojad suuremad on ja juured ka juba välja pistavad, siis peaks selle sõbra läbipaistvasse potti panema. Võtke seda kui mu meeldetuletust endale.

Järgmistel piltidel on laiutav Colmanara 'Jungle Monarch'. Ainus asi, mis mulle tema juures ei meeldi, on tema kasvustiil. No kohe kuidagi ei saa ta end püsti hoitud, ikka on vaja põrandale küünitada. Igatahes ootan ma temalt praegu küllaltki kärsitult õisi, ma isegi ei tea miks, kõhutunne on selline. Kõige suurema poja (esimesel pildil seltsimees, kes paremale poole küllili vajub) esimesed juurekesed on end ka välja ajanud ja ma pean vist praegu tõdema, et antud pilt on mu selle postituse lemmik pilt. Kas pole mitte värsked noored juured nii ilusad?

Mu lemmik kollane ontsiidium, kes hämmastab mind juba teist aastat oma ääretult kiire kasvuga, on oma kevadise poja täiskasvanuks kasvatamisega poolepeal. Juured punnitavad juba välja ja nende toetuseks panin poti pinnale, poja alla, ka näpuotsaga sammalt. Juured tulid niiske sambla peale välja nädalaga. Paraku on see sõber järjekordselt isepäike ja üritab iga hinna eest horisontaalset kasvu harrastada, aga küll me selle harjumuse välja juurime. 

Saabuv kevad on ka onc. sotoanumine kenasti mõjunud ja lõpuks ometi on kasv jälle käima läinud. Pojad kosuvad ja juured turritavad vaikselt. 

Dendrobium nobile beebid on mul siiani veel mõistatus. Nimelt just see pojake, kes omale nublud kasvatas. Kohe väga näevad need nublud välja nagu keikid, samas aga ei ole otseselt mingit loogikat selles, miks ainult üks omale keikid varrele kasvatab ja teised viisakalt poegi maapinnalt. Ühesõnaga, elame, näeme. 

Pisike tsümbiidium on hakanud ka uut poega kasvatama. Tema peaks ka lähinädalatel ümber istutama, pott on liiga suur.

Nüüd üks pildike võrdluseks eelmisele postitusele (ehk siis nädalase vahega pildid).

Alles tänases postituses ma saan aru, milline ontsiidiumi friik ma olen. Nüüd on oma aja ära oodanud hiljuti ostetud lõhnav ontsiidium ( kõigi eelduste kohaselt ontsiidium Katrin Zoch). Olemasolev pojake on ilusti kasvama hakanud ja juured turritavad ka.

Suure zygo ümberistutamisest ma postitust teha ei jõudnud, tuli see lihtsalt nii äkki ja vastu ööd, aga taustaks nii palju, et ta kasvatas oma uusimad pojad poti äärele. Paraku hakkas plastpoti serv juuri kahjustama juba ja nii ma teda veidi potis kohendasingi. Tulemus siis teie ees. 

Lõpetuseks lihtsalt mõned pildid zygodest ja nende sõpradest, sest need pildid lihtsalt meeldivad mulle. :)

Sellega siis praegu lõpetan! Ärge siis unustage, et homme algab orhideenäitus Jardinis ja botaanikaaias, kuhu igal ühel on lausa kohustus minna.

Ilusat kooskasvamist!

Haige veenusking ja tema pojad.

Siin vist pole maininud (võib-olla siiski), aga üks veenusking (Paphiopedilum) on mul tõbine. Täpselt ei teagi mis tal viga on, aga pruunid laigud katavad taime. Taimel on ka kaks poega, kes on sentimeetri pikkused, juuri pole ja juba hakkavad ka võtma ilmet, nagu neil oleks sama haigus küljes.

Sellised nad siis on. Täna otsustasin pojad haige taime küljest eemaldada ja panna nad isetehtud kasvuhoonesse. Suurem filosoofia selle taga oli see, et kui emataim hukka saab, siis saavad pojad nagunii ja väga elulootust emataimel pole. Seega, kui mul on õrn lootus saada väiekstest taimedest asja, siis ma seda ka kasutan. Kaotada pole praktiliselt midagi.  

Nii ma siis hakkasingi tööle. Soojendasin jootekolvi üles ja otsisin mingi tugevamast, kuid pehmest, plastikust kommikarbi ja hakkasin sinna sisse auke sulatama. 

Siis tõin ämbrist suvel kogutud turbasammalt ühe peotäie ning valasin kausis keeva veega üle, et igasugused elajad seal sees edasi ei elutseks. 

Kõik see valmis, läks opereerimiseks. Tänased töövahendid on kirurgile omased, nimelt kasutasin selleks pisikeseks täppistööks kirurgilisi pintsette ja steriilset skalpelli. Skalpelli just seetõttu, et lõike oleks kiire ja võimalikult vähe taimi kahjustav ja pintsetid, sest taimed on nii pisikesed, et sõrmede vahel on neid keeruline hoida.

Sellised need pisikesed taimed mul siis nüüd on, otsapidi samblas oma pisikeses kasvuhooned. 

Nüüd jääme edusamme ootama. :)

VÄRSKENDUS:

Taim hukkus täielikult, pojad samuti. Üks poegadest läks kasvuhoones hallitama, teisel lõi välja sama haigus, mis emataimelgi.

Mis seal's ikka, hoian nüüd edaspidi poodides silmad lahti, äkki õnnestub uus leida. :)

Tsümbiidium (Cymbidium)

Tänane postitus on tsümbiidiumist (Cymbidium). Minu arust ääretult kuninglik taim, ideaalis suur ja võimas ebareaalselt kaunite õitega. Mina olen oma orhideede kasvatamise aja jooksul omanud kahte tsümbiidiumit. Üks, ääretult kaunis tsümbiidium, millel omale sünnipäevaks kinkisin, otsustad ära surra. Hoolduses ma nagu vigu ei täheldanud, aga millegi pärast kuivas taim täielikult ära.

Tohutult mulle ta värv meeldis, hind polnud ka nii jube suur, et seda endale lubada ei võiks, kõigest €19.90, aga mis lännu, see lännu. Nüüd on minu juures üks madalakasvuline tsümbiidium, vähemalt tema suurima taime järgi võiks seda eeldada.

Temast natuke lähemalt. Ostetud sai ta Bauhofist kuskil 10. märtsi paiku, hinda enam ei mäleta, aga ilmselt kuskil 10 euro kandis. Mäletan, et väga odav oli. Õitses kaunilt ja rohelt ning juuni alguses kolis algatuseks kavuhoonesse väliskliimaga harjuma. Mõne nädala möödudes leidis aga juba oma koha õunapuu kaitsvas süles.

Juunis-juulis olin küllaltki skeptiline, kuna pojad, kes taimel olid, ausalt ei idanenud ega mädanenud. No mingit edasiminekut polnud (ka mitte tagasiminekut). Nüüd, augustis, on pojad hoolega pikkust visanud ja poegi tundub juurde tulevat. Nokkisin poegade ümbert ära kuivanud kiud, et vältida mädaniku teket, sest olen küllaltki palju orhideede poegi kaotanud just selle niiskust hoidva kiu tõttu. Igatahes, mida ma nägin. Nägin suuremal pojal veel kahte arenevat poega ja väikesel poja arenevat juurt. Hurraaa - lõpuks!

Nüüd ma igatahes tema pärast enam ei muretse. Seda katsun rakendada edaspidi kõigi oma teiste orhideedega samuti, seda mida vähem sa neid torgid, seda paremini nad kasvavad. :) Lasen tal rahulikult pea külmadeni õues karastuda, et talve kergem üle oleks elada.