Tark märkmik ütles, et 26. juuni oli see päev, kui õue kolisid mu zygod, veenused, ontsiidiumid, kambria, brassia ja katleia. Nüüd on nad õnnelikult tuppa kolinud. Peamiseks tuppa toomise põhjuseks olid liiga märjad ja niisked ilmad. Õhk ei jõua veel piisavalt taheneda enne, kui uus vihm jälle selga tuleb. Sellisele ilmale tundus eriti tundlik olevat mu väike zygo, kelle lehtedele tekkisid pisikesed mustad täpid, mis ilmselt viitavad mingile seenelisele.
Aga kõigest lähemalt. Alustan ikka headest asjadest.
Pildil brassia. Tuleb tunnistada, et õues suuri muutusi toimunud pole. Õue minnes oli tal olemas juba noortaim, kes õues on veidikene kosunud, kui märgatavat edasiminekut pole toimunud. Uusi juuri märgata pole, seetõttu sai ta oma pinnale kihi sammalt, mis võiks noortaimel juuri välja meelitada. Noortaim on juba nii suur, et kui ta uusi juuri produtseerima ei hakka, on ta määratud hukule.
Järgmisena sinikäpad nii suur kui väike. Suur zygo esimesel pildil on hoolega õues noortaimi kasvatanud. Noored olid õue minnes küllaltki suured, kuid nüüd on nad pigem jõudu kogunud ja bulbid on paksemaks läinud. Küll aga tuleb märkida, et ilmselt on ta kannatanud veidi veepuuduse all, selle aga saame kiirelt korda. Poti pinnale sai ka kiht sammalt. Väike zygo läks õue seisus, kus ilmselt keegi teine teda õue poleks viinud. Nimelt ta oli äsja kaotanud poolaastase noortaime, kellel oli tekkinud rosetimädanik. Paari nädalaga aga oli näha esimesi uusi taimi ja nüüd on tulemus näha. Väike zygo kasvatab nelja uut taime. Selle taime puhul pole ma kunagi näinud ka õisi - ootame, loodame.
Järg on veenuste käes. Mu esimene veenusking, ilmselt primulinum, on üks väga veider taim. Ta nagu elab aga nagu ei ela ka. Eks taimed ise ole vanad ka muidugi. Nüüd suvel hakkas ta mu rõõmuks tütartaimi tegema, neid on tulemas kaks. Paar alumist lehe oli ta ära kuivatanud. Need nokkisin pintsettide ja küünekääridega ära, alt aga ilmusid uued juured - JUHHEIII! - juurtega tal ongi kehvasti. Õnn oli, et märkasin neid ära nokkida, sest õues tekkinud niiskus oli end sinna vahele pugenud, veidi veel nii seinud, oleks järgmise mädanikuga silmitsi seinud. Nüüd aga ootame poegade sirgumist ja juurte kasvu. Teine veenus on aga selline, kellest ma midagi ei tea. Õisi tal ostes polnud, kuid tugevaid taimi pott täis. Õue minnes oli tal kasvamas üks uus taim, kes nüüd on veidi sirgunud, teise taime kaenlast kasvab ka uus taim.
Üks nimetu kambria ka. Tema on õues veidi päikest saanud. Mõned vanemad lehed on pruunikaks tõmbunud. Samas aga kasv on tal õues võimsaks läinud. Tuppa tulles ei taha enam aknale ära mahtuda, sest lehemassi on ta korralikult laiali ajanud. Noored taimed on küllaltki aeglase kasvuga, samas aga on kasv märgatav.
Ontsiidiumi lugu ka õnnelike lugude hulka. Ontsiidium on kasvatanud tütartaime, juuri on juurde tekkinud, kuid miskipärast üritab ta teda potist välja kasvatada. Tuppa tuues sai ta poti pind kaetud samblaga, et ergutada noore taime juurdi ning lootes, et ta ehk suunab nad muu hulgas ka potti.
Ja lõpetuseks mitte nii õnnestunud suvitamine. Nimelt Katleia. Temal õnnestus õues veidi liiga palju päikest saada (olgugi, et päikest õieti pole olnudki). Igaljuhul, õue minnes oli tal sirgumas kaks tütartaime, on siiani, kuid värvi on nad veidi tumedamaks saanud. Sama olukord on ka mõnedel suurtel taimedele, kellel lehe tagused on mustaks tõmbunud. Täheldada võib ka teatavat veepuudust, kuid see on ravitav. Eile tuppa tuues katsin ka tema pinna kihi samblaga, et ergutada noortaimi juuri tootma.
