Mingil määral võiks seda postitust pidada kui kuu ülevaadet, kuna aga detsembrit on meil veel nii vähe olnud ning paljugi võib veel juhtuda, siis nimetame selle lihtsalt üheks üldpostituseks sellest, mis vaheapeal toimunud on.
Järgneval pildil on mu küllaltki puhvis, samas suhteliselt rääbakas Nelly. No ei lähe meil see kooskasvamine eriti edukalt. Samas eile leidsin ühe noore bulbi kaenlast midagi. Midagi, mis võiks nagu olla uue võrse alge, samas aga värv ja koht viitaks justkui õievarrele. Ei julge oma lootusi väga üle kütta, samas eks ma ikka loodan, et ta õitseks. Tuleb tunnistada, et Nelly on praegu koos kahe tundmatu Cambriaga "kevadel annan ära" listis. Elame näeme, kas hirmutusmeetod seekordki toimib.
Pisike lilla kuuking on lihtsalt siin selleks, et ta on viimased kaks aastat püüdnud ka talvel vapper olla ning õitsed püüdnud. Väga tagasihoidlikult ja väga kahvatu värviga, aga püüab. Nii ta siis ongi vapralt seekordki kaks punga punnitanud, millest ühe, esimese õie avanemisel, kuivatas. Panen siia juurde veel pildikese ka suvisest õitsemisest, ei anna väga võrrelda, mis? :D
Nii mõnigi teab, et mulle tohutult meeldivad zygod. Üht pidi selle pärast, et nad kasvavad lahedaks põõsaks, mis on ka ilma õiteta ääretult dekoratiivne, teisest küljest on neil minu arust põnevaim värvikombinatsioon, mida orhideede puhul näinud olen. Sügav lilla ja intensiivne roheline. Esimesel kahel pildil on mu Tartu BA zygo, kes on nii lahedalt paksude bulbidega (I like big bulbs and I can not lie...). Ühtasi kasvatab ta ka uusi bulbe, mida ta suvel üldse teha ei tahtnud. Andis otsa kätte ja nii ta jäigi. Kusjuures siiani on need munakesed rohelised, aga ei liigu kuhugi.
Siin aga on augustis Mileedist 5euriga saadud taim, kellel on nüüdseks kasvanud kolm pojakat, õisi aga mitte kuskil.
Väike tsümpa on pärast õues suvitamist ka kenasti kosuma hakanud. Kaks poega võtavad juba ilusti õiget kuju. Õisi on temalt aga küll veel, ma usun paar aastat, liialt palju oodata.
Ja suur tsümpa. No nii tubli taime pole mul ammu olnud. Eile lõikasin ära viimase ostetud õievarre. Üks pojake on ilusti juba nagu taime nägu, teised veel mitte nii väga. Küll aga saab iga päevaga selgemaks, et teisel pildil on siiski õievars. Ei teagi nüüd, kas ma võin selle moodustamise eest au endale võtta?
Ilma pildida küll, aga räägin veidi ka Onc. Sotoanumist. Ei sa ma temast üle ega ümber, ta on mul kuidagi väga hingelähedane, mis siis et seis pole teab mis ilus. Sellegi poolest, leidsin ma eile talt veel ühe uue võrse. Kui vahva, tundub, et õitsemine polegi nii võimatu unistus järgmisel aastal. :)
Kelle ma nüüd päris ära unustasin. Mäletate veel mu uhkes õies nimetut ontsiidiumit? Kohe pärast õite langemist hakkas ta pojakest valmistama, kui tore.
