Suvi läks kui unenägu

Ilmad on juba piisavalt külmaks läinud, et kogu oma soojalembeliste kollektsioon tuppa kolida. Loomulikult on see igasügisene probleem, et kevadel välja viidud taimed on suve jooksul paljunenud ning sügisel tuleb neile kõigile koht aknalaual leida. Nii ka sel suvel. Kollektsioon on suurenenud, mitte küll teab kui palju, aga juba paar taime lisaks annavad tunda.

Läbi raskuste mahtusid nad siiski kõik akendele ära. Mahutamisel on sel sügisel paraku piirang. Põhjuseks nüüd Actaraga kontrolli alla saadud villtäide invasioon. Jah, ühtegi villakat ma viimasel ajal enam näinud ei ole, aga selge on see, et ükski taim vähemalt jõuludeni nende lähedusse ei saa. Loomulikult vähendab see kasvuruumi vähemalt kolme akna võrra ja igaüks, kes oma orhideesid looduslikus valguses kasvatavad, saavad ilmselt sellest probleemist ka väga hästi aru.

Natukene ka edasistest plaanidest, mis paraku olude sunnil saavad toimuma teadmata ajal tulevikus. Nimelt, et mitte õue kasvuhoonet talveks lihtsalt niisama tolmu koguma viia keldrisse, on plaanis üles seada riiulil kunstvalgusega kasvukoht. Edaspidi peaks see koht asuma köögis, mis aga on hetkel on paras sõjatanner oma lammutamiste ja ülesehitamistega. Plaan aga selline on, elame näeme, mis sellest mõttest saab.

Kasvuhoonest aga nii palju, et pärast esimest hooaega võin öelda, et konstruktsioon on hea, peab kenasti ka tuultele ja tormidele vastu, kui esimesele (maaga tasapinnal olevale) korrusele kõnnitee kivi asetada. Muul juhul ilmselt võtaks tuule alla. Küll aga pole ma nii rõõmus kile lukkude üle. Poole suve pealt ütles üks lukk üles ning enam alt otsast kokku ei jookse. Otseselt see nüüd muidugi kasutamist ei sega, aga piisavalt et mingil määral seda mõnusat niisket ja sooja keskkonda jahedatel päevadel rikkuda. Loomulikult ma ei hakka selle pärast uueks hooajaks uut kilet ostma. Selline väike ülevaade siis minikasvuhoonest.

Tänavune suvi oli laias laastust sarnane eelmisele, küllaltki jahe ja küllaltki niiske. Masdevalliad naudivad seda veel siiani õues täiel rinnal, lilla taaskord õites. Liisu lillede masdevallia on ka lõpuks ometi omale hoo sisse saanud ning teeb nüüd hoolega pojakesi, jõudu talle. Sügisel Jardinist allahinnatuna ostetud masde läks aga eile kogu oma olematuses prügikast - kurb. Juuri talle ei tulnudki, uutest võrsetest rääkimata. Aga ma vähemalt üritasin. Õitsema sättijaid on ka mõningaid, näiteks Howeara Mini Primi ja Howeara Lava Burst ja suure üllatusena ka eelmise aasta oktoobri alguses saadud varajane sünnipäeva kingitus - vanda. Esimesed tublid on aga juba õites. Eelnevalt mainitud lilla masdevallia ja lõhnav ontsiidium Kathrin Zoch. Kathrinist tuleb peagi ka eraldi postitus, on mida oodata.

Katleiad on õues hoolega jõudu kogunud ning potid on valgeid juuri paksult (see on nüüd muidugi küll perspektiivi küsimus) täis kasvanud ning aprillis praktikale kaasa soetatud katleia puhul võiks oodata ka õitega rõõmustamist. Jääme ootama.

Pilte selles postituses küll eriti ei ole, aga sügis on pikk ja kooli kõrvalt on blogimiseks aega tunduvalt rohkem kui teise Eesti otsa tööle sõites, seega küll igast taimest (või perekonnast) tuleb ka oma lugu.

Loomulikult kui on mingi konkreetse taime käekäigu kohta küsimusi, võib neid alati kommentaariumis esitada, vastan hea meelega.

Rõõmsat kooskasvamist!

Õue suvitama

Neljapäeval (2.06.16) kolis valdav enamus mu kollektsioonist õue suvitama, iga päev olen võtnud hoogu, et sellest ka kirjutada, kuid pole jõudnud. Juba mõned nädalad tagasi panin talvel ostetud minikasvuhoone kokku ning nii ta ootas aiaääres oma esimesi elanikke. 

Esimesed elanikud kolisid tegelikult juba möödunud nädalavahetusel, kui kõik ülejäänud neljapäeval. Esimese päevaga sai ka kohe selgeks, et mu kõige varjulisem koht on siiski piisavalt päikeseline, et tekitada esimestele päikesepõletus. Seega vedasin kohe välja ka varjutuskanga ning installeerisin selle kasvuhoone katusele ja tagaküljele - siiani pole rohkem põletusi tekkinud. 

Ühtalsi sai eilse äikesetormiga ära katsetatud ka kasvuhoone tuulekindlus, ümber ta selle hirmsa tuulega ei lennanud, küll aga jooksin esimesel võimalusel õue ja sättisin alumisele pulgale, mis toetub maapinnale, kaks raskemat kivi nurka, sai stabiilsem küll. 

Temperatuuri näidik on kasvuhoones ka olemas, annab hea ülevaate, mis öösel toimub. Viimase nädala kõige külmem öö oli üleeilne öö, madalamale kui 11,1 kraadi, pole temperatuur öösel langenud. Päris sobilik mu meelest. Päevased temperatuurid küündivad muidugi üüratutesse kraadidesse, ütlen kohe kiirest ära, et termomeeter on ülemisel riiulil täpselt päikese käes, seega ka nii kõrged näidud. Uks on päevasel ajal alati pärani lahti ja igalt poolt pääseb õhk liikuma, ülekuumenemist ei tasu karta. 

Kasvuhoone elanikud pole kaugeltki mitte ainsad, kes on õue hingama pääsenud. Nii on end ploomil ja murelil sisse seadnud kaks onc tiny twinkle'i potti (üks elab kasvuhoones ja ühe andsin edasi) ja maxillaria. Õunapuule on kolmekorruselisse ripp-korvi end sättinud kolm masdevalliat ning õunapuu alla kolm tsümbiidiumit, kellest kaks suuremat suutsid eilse tormi käigus teha väikese õhulennu pingilt maha. Õnneks jäid kõik terveks ja ellu, kaotasid küll veidi mulda, kuid see sai täna väikse vaevaga asendatud. Päris omaette on aia keskele õunapuule sättinud end coelogyne, tema elukohaks on varjuline koht, kuhu otsest päikest kordagi päeva jooksul ei paista. 

Nii nad mul siis suvtavad. Tuppa on jäänud veel den. Berry oda, catasetumid ja vanilla. Vanilla peamiselt selle pärast, et ta on oma redeliga küllaltki ebastabiilne tegelane ning esimene tuuleiil lükkaks ta ilmselt koheselt pikali, seda õnnetust mul veel vaja. Catasetumid lähevad õue kohe, kui nad on korralikult juurdunud ning dendrobium siis, kui õite ilu on hääbunud. Ahhaa, vanda on ju ka toas. Tema oleks saanud täna õue elama, kui ilm poleks külmaks läinud, seega ootame järgmist soojalainet. 

Kas teil juba sõbrad õues? Millal viisite? Kelle saab suveks õue, kelle aga tuppa jätate? :)

Rõõmsat kooskasvamist?

Tsümbiidium (Cymbidium)

Tänane postitus on tsümbiidiumist (Cymbidium). Minu arust ääretult kuninglik taim, ideaalis suur ja võimas ebareaalselt kaunite õitega. Mina olen oma orhideede kasvatamise aja jooksul omanud kahte tsümbiidiumit. Üks, ääretult kaunis tsümbiidium, millel omale sünnipäevaks kinkisin, otsustad ära surra. Hoolduses ma nagu vigu ei täheldanud, aga millegi pärast kuivas taim täielikult ära.

Tohutult mulle ta värv meeldis, hind polnud ka nii jube suur, et seda endale lubada ei võiks, kõigest €19.90, aga mis lännu, see lännu. Nüüd on minu juures üks madalakasvuline tsümbiidium, vähemalt tema suurima taime järgi võiks seda eeldada.

Temast natuke lähemalt. Ostetud sai ta Bauhofist kuskil 10. märtsi paiku, hinda enam ei mäleta, aga ilmselt kuskil 10 euro kandis. Mäletan, et väga odav oli. Õitses kaunilt ja rohelt ning juuni alguses kolis algatuseks kavuhoonesse väliskliimaga harjuma. Mõne nädala möödudes leidis aga juba oma koha õunapuu kaitsvas süles.

Juunis-juulis olin küllaltki skeptiline, kuna pojad, kes taimel olid, ausalt ei idanenud ega mädanenud. No mingit edasiminekut polnud (ka mitte tagasiminekut). Nüüd, augustis, on pojad hoolega pikkust visanud ja poegi tundub juurde tulevat. Nokkisin poegade ümbert ära kuivanud kiud, et vältida mädaniku teket, sest olen küllaltki palju orhideede poegi kaotanud just selle niiskust hoidva kiu tõttu. Igatahes, mida ma nägin. Nägin suuremal pojal veel kahte arenevat poega ja väikesel poja arenevat juurt. Hurraaa - lõpuks!

Nüüd ma igatahes tema pärast enam ei muretse. Seda katsun rakendada edaspidi kõigi oma teiste orhideedega samuti, seda mida vähem sa neid torgid, seda paremini nad kasvavad. :) Lasen tal rahulikult pea külmadeni õues karastuda, et talve kergem üle oleks elada.

Õuest tuppa

Tark märkmik ütles, et 26. juuni oli see päev, kui õue kolisid mu zygod, veenused, ontsiidiumid, kambria, brassia ja katleia. Nüüd on nad õnnelikult tuppa kolinud. Peamiseks tuppa toomise põhjuseks olid liiga märjad ja niisked ilmad. Õhk ei jõua veel piisavalt taheneda enne, kui uus vihm jälle selga tuleb. Sellisele ilmale tundus eriti tundlik olevat mu väike zygo, kelle lehtedele tekkisid pisikesed mustad täpid, mis ilmselt viitavad mingile seenelisele. Aga kõigest lähemalt. Alustan ikka headest asjadest. Pildil brassia. Tuleb tunnistada, et õues suuri muutusi toimunud pole. Õue minnes oli tal olemas juba noortaim, kes õues on veidikene kosunud, kui märgatavat edasiminekut pole toimunud. Uusi juuri märgata pole, seetõttu sai ta oma pinnale kihi sammalt, mis võiks noortaimel juuri välja meelitada. Noortaim on juba nii suur, et kui ta uusi juuri produtseerima ei hakka, on ta määratud hukule.

Järgmisena sinikäpad nii suur kui väike. Suur zygo esimesel pildil on hoolega õues noortaimi kasvatanud. Noored olid õue minnes küllaltki suured, kuid nüüd on nad pigem jõudu kogunud ja bulbid on paksemaks läinud. Küll aga tuleb märkida, et ilmselt on ta kannatanud veidi veepuuduse all, selle aga saame kiirelt korda. Poti pinnale sai ka kiht sammalt. Väike zygo läks õue seisus, kus ilmselt keegi teine teda õue poleks viinud. Nimelt ta oli äsja kaotanud poolaastase noortaime, kellel oli tekkinud rosetimädanik. Paari nädalaga aga oli näha esimesi uusi taimi ja nüüd on tulemus näha. Väike zygo kasvatab nelja uut taime. Selle taime puhul pole ma kunagi näinud ka õisi - ootame, loodame.

Järg on veenuste käes. Mu esimene veenusking, ilmselt primulinum, on üks väga veider taim. Ta nagu elab aga nagu ei ela ka. Eks taimed ise ole vanad ka muidugi. Nüüd suvel hakkas ta mu rõõmuks tütartaimi tegema, neid on tulemas kaks. Paar alumist lehe oli ta ära kuivatanud. Need nokkisin pintsettide ja küünekääridega ära, alt aga ilmusid uued juured - JUHHEIII! - juurtega tal ongi kehvasti. Õnn oli, et märkasin neid ära nokkida, sest õues tekkinud niiskus oli end sinna vahele pugenud, veidi veel nii seinud, oleks järgmise mädanikuga silmitsi seinud. Nüüd aga ootame poegade sirgumist ja juurte kasvu. Teine veenus on aga selline, kellest ma midagi ei tea. Õisi tal ostes polnud, kuid tugevaid taimi pott täis. Õue minnes oli tal kasvamas üks uus taim, kes nüüd on veidi sirgunud, teise taime kaenlast kasvab ka uus taim.

Üks nimetu kambria ka. Tema on õues veidi päikest saanud. Mõned vanemad lehed on pruunikaks tõmbunud. Samas aga kasv on tal õues võimsaks läinud. Tuppa tulles ei taha enam aknale ära mahtuda, sest lehemassi on ta korralikult laiali ajanud. Noored taimed on küllaltki aeglase kasvuga, samas aga on kasv märgatav.

Ontsiidiumi lugu ka õnnelike lugude hulka. Ontsiidium on kasvatanud tütartaime, juuri on juurde tekkinud, kuid miskipärast üritab ta teda potist välja kasvatada. Tuppa tuues sai ta poti pind kaetud samblaga, et ergutada noore taime juurdi ning lootes, et ta ehk suunab nad muu hulgas ka potti.

Ja lõpetuseks mitte nii õnnestunud suvitamine. Nimelt Katleia. Temal õnnestus õues veidi liiga palju päikest saada (olgugi, et päikest õieti pole olnudki). Igaljuhul, õue minnes oli tal sirgumas kaks tütartaime, on siiani, kuid värvi on nad veidi tumedamaks saanud. Sama olukord on ka mõnedel suurtel taimedele, kellel lehe tagused on mustaks tõmbunud. Täheldada võib ka teatavat veepuudust, kuid see on ravitav. Eile tuppa tuues katsin ka tema pinna kihi samblaga, et ergutada noortaimi juuri tootma.

Viljapuule suvitama ehk Nädalase katseajaga õue

Täna kolisid mu Zygopetalumid, Oncidiumid, Cattleya, Cambria, Paphiopedilumid ja tsümbiidium puu otsa. Eelnevalt sai pottidesse sulatatud jootekolbiga augud, kust nöör läbi panna.

Enamik taimi leidis oma koha mureli otsas.

Oncidium 'Tiny Twinkle' aga läks petuunia kõrvale õunapuule oma pisikese korviga, mille sisse sai julgestuseks pandud kive.

Tsümbiidium aga on õues juba tegija vend. Toas välja sai ta juuni alguses (mai lõpus), oma harjumist alustas kasvuhooned, kust nädala-kahega liikus aia äärde põõsa alla ning nüüd leidis oma koha vana õunapuu varjus.

Nüüd annan neile nädalakese aega harjuda ja oma meelsust näidata. Siis näeb, kas kolivad tagasi tuppa või jätkavad tuulte taltsutamist.