Märtsi ülevaade

Väike ülevaade siis sellest, mis praegu aknalaudadel toimumas on.

 Algatuseks Encyclia ciliare, kes on vahepeal kolm vennakest (või õekest) kasvatanud. Minu meelest on nad kolmekesi nii vahvad, järjestikku üksteisest veidi väiksemad (või suuremad, kuidas võtta).

Sildiga Colmanara ostetud ilus kollane ontsiidium on oma viimasest korrast imepisikesed pojad juba päris poegade mõõtu kasvatanud, tuleb märkida, et arenguid on näha iga päevaga. Ühtlasi, kui pojad suuremad on ja juured ka juba välja pistavad, siis peaks selle sõbra läbipaistvasse potti panema. Võtke seda kui mu meeldetuletust endale.

Järgmistel piltidel on laiutav Colmanara 'Jungle Monarch'. Ainus asi, mis mulle tema juures ei meeldi, on tema kasvustiil. No kohe kuidagi ei saa ta end püsti hoitud, ikka on vaja põrandale küünitada. Igatahes ootan ma temalt praegu küllaltki kärsitult õisi, ma isegi ei tea miks, kõhutunne on selline. Kõige suurema poja (esimesel pildil seltsimees, kes paremale poole küllili vajub) esimesed juurekesed on end ka välja ajanud ja ma pean vist praegu tõdema, et antud pilt on mu selle postituse lemmik pilt. Kas pole mitte värsked noored juured nii ilusad?

Mu lemmik kollane ontsiidium, kes hämmastab mind juba teist aastat oma ääretult kiire kasvuga, on oma kevadise poja täiskasvanuks kasvatamisega poolepeal. Juured punnitavad juba välja ja nende toetuseks panin poti pinnale, poja alla, ka näpuotsaga sammalt. Juured tulid niiske sambla peale välja nädalaga. Paraku on see sõber järjekordselt isepäike ja üritab iga hinna eest horisontaalset kasvu harrastada, aga küll me selle harjumuse välja juurime. 

Saabuv kevad on ka onc. sotoanumine kenasti mõjunud ja lõpuks ometi on kasv jälle käima läinud. Pojad kosuvad ja juured turritavad vaikselt. 

Dendrobium nobile beebid on mul siiani veel mõistatus. Nimelt just see pojake, kes omale nublud kasvatas. Kohe väga näevad need nublud välja nagu keikid, samas aga ei ole otseselt mingit loogikat selles, miks ainult üks omale keikid varrele kasvatab ja teised viisakalt poegi maapinnalt. Ühesõnaga, elame, näeme. 

Pisike tsümbiidium on hakanud ka uut poega kasvatama. Tema peaks ka lähinädalatel ümber istutama, pott on liiga suur.

Nüüd üks pildike võrdluseks eelmisele postitusele (ehk siis nädalase vahega pildid).

Alles tänases postituses ma saan aru, milline ontsiidiumi friik ma olen. Nüüd on oma aja ära oodanud hiljuti ostetud lõhnav ontsiidium ( kõigi eelduste kohaselt ontsiidium Katrin Zoch). Olemasolev pojake on ilusti kasvama hakanud ja juured turritavad ka.

Suure zygo ümberistutamisest ma postitust teha ei jõudnud, tuli see lihtsalt nii äkki ja vastu ööd, aga taustaks nii palju, et ta kasvatas oma uusimad pojad poti äärele. Paraku hakkas plastpoti serv juuri kahjustama juba ja nii ma teda veidi potis kohendasingi. Tulemus siis teie ees. 

Lõpetuseks lihtsalt mõned pildid zygodest ja nende sõpradest, sest need pildid lihtsalt meeldivad mulle. :)

Sellega siis praegu lõpetan! Ärge siis unustage, et homme algab orhideenäitus Jardinis ja botaanikaaias, kuhu igal ühel on lausa kohustus minna.

Ilusat kooskasvamist!

SOS ja vahva üllatus

Kuna eilses postituses sai mainitud mu pisikeste pottide kohalejõudmist, siis täna andsin paarile neist juba ka kasutust. Substraati saamist ootas pisike kuukingapoeg, kes kasvuhoones omale kaks korralikku veidi üle 5cm pikka juurt oli kasvatanud. Tema koduks sai 8cm ümar pott, ning DCM substraat (mis hakkab mul juba vaikselt otsa saama..appii, kust ma seda juurde külla saaks ). 

Potti sättimise juures kõige keerulisem oli see, et olles olnud nii tubli, on ta oma juured ajanud laiali nagu mõni harkjalg ja katsu sa teda siis ilusti otse potti saada, et ta järgmist juurt ka saaks kuhugi mahutada. Rääkimata siis sellest, et ise otse kasvaks. Kuidagi ta igal juhul potti sai, pildilt tundub küllaltki kenasti olevat, tegelikult on ta aga suhteliselt lääbakil seal potis, aga ju me näeme, mis ta tegema hakkab. 

Järgnev jutt on ontsiidiumist, nimelt Onc. Sotoanumist, kes polnud oma senises potis sugugi õiges kohas. Nii sai ka tema omale uue poti, samuti 8cm poti. Midagi ma tema puhul ei kärpinud, kuna alles veidi aega tagasi ma ta ümber istutasin. Niisiis tõstsin ta lihtsalt koos oma substraadiga teise potti ümber. Suur oli minu üllatus kui siiani väga räbalas olekus taime lehe vahelt paistis juba päris priske uus võrse. Kuidas ma teda varem ei näinud. Ju vast ikka selle pärast, ta oli poolenisti potis. 

Nüüd on ta vähemalt ilusti potis ja saab kõrgustesse kasvada. Loodame, kui mitte juba kevadel, siis sügis-talvel õisi ka näha. 

Ja mis veel. Alles paar päeva tagasi tegin postituse, et suur tsümbiidium on mind nii hoolega rõõmustanud. Täna kui kastmisvajadust grilltikuga määramas käisin ja veidi seda suurt taime sülle võtsin, siis avastasin ma VEEL ühe pojakese. Kui kõik need nupsukesed lõpuks ikkagi pojakesed on, siis on praeguse seisuga neid neli. Küll aga pean märkima, et üks orhidee-entusjast proovis mulle sisendada, et üks nendest poegadest (taime keskel) peaks kuju järgi siiski olema õievars. Elame näeme. Põnev on see protsess igal juhul, õiteta või õitega. 

Oncidium Sotoanum (Ornithorhynchum)

Ontsiidium Sotoanum (vana nimega Ornithorhynchum) on viimane tellitud orhidee. Tulnud ta Schwerteri kasvandusest ühistellimusega. Tegemist on ühe ääretult kaunite pisikeste õitega taimega. Oma suuruselt on ta aga tunduvalt suurem kui näiteks Onc. Tiny Twinkle, kes praegu uhkelt õitseb, kuid jällegi kõvasti väiksem kui harilik ontsiidiumi hübriid, mida meie poelettidel näha võib.

Taime seisundi üle ma väga õnnelik pole. Lehed lõõtsatavad, seega mingi jama on tal vee kättesaamisega olnud. Juba lõõtsa pärast võtsin ma täna ette ka tema istutamise. Poti esimasel vaatlusel võis märgata, et potis on turbasammal ja pisikesed kivikesed seal peal (mille ma kohe muidugi omale voodisse kallasin, kui pakki lahti harutasin).

Selline oli ta siis potist välja võttes. Juuri nüüd teab mis palju pole, aga arvestades taimede hulka potis, on see küllaltki okei (alati võiks muidugi paremini olla). Hakkasin vaikselt siis sammalt ära harutama, sambla lõhn polnud ka väga hea. Hea, et ümber istutasin. 

Sammalt oli seal kohe hoolega ja väga umbselt, kui kõik oli lahti harutatud, siis päris imestasin, kuidas nii palju sammalt 8cm potti ära mahtus. Aga see selleks. Uueks kasvupinnaseks sai talle keeva veega leotatud peenike DCM substraat ja kuna meie poodides väiksemaid potte kui 12cm on harva saada, siis tuli seekord leppida 12cm potiga. Küll aga kasutasin potist ainult poolt. Ehk siis veidi substraati põhja, taim otsa ja substraat juurte vahele. Pool potti ülevalt on lihtsalt tühi. Loodame nüüd, et talle tema uus keskkond meeldib ja hakkab kenasti oma lõõtsasid siluma.