Märtsi ülevaade

Väike ülevaade siis sellest, mis praegu aknalaudadel toimumas on.

 Algatuseks Encyclia ciliare, kes on vahepeal kolm vennakest (või õekest) kasvatanud. Minu meelest on nad kolmekesi nii vahvad, järjestikku üksteisest veidi väiksemad (või suuremad, kuidas võtta).

Sildiga Colmanara ostetud ilus kollane ontsiidium on oma viimasest korrast imepisikesed pojad juba päris poegade mõõtu kasvatanud, tuleb märkida, et arenguid on näha iga päevaga. Ühtlasi, kui pojad suuremad on ja juured ka juba välja pistavad, siis peaks selle sõbra läbipaistvasse potti panema. Võtke seda kui mu meeldetuletust endale.

Järgmistel piltidel on laiutav Colmanara 'Jungle Monarch'. Ainus asi, mis mulle tema juures ei meeldi, on tema kasvustiil. No kohe kuidagi ei saa ta end püsti hoitud, ikka on vaja põrandale küünitada. Igatahes ootan ma temalt praegu küllaltki kärsitult õisi, ma isegi ei tea miks, kõhutunne on selline. Kõige suurema poja (esimesel pildil seltsimees, kes paremale poole küllili vajub) esimesed juurekesed on end ka välja ajanud ja ma pean vist praegu tõdema, et antud pilt on mu selle postituse lemmik pilt. Kas pole mitte värsked noored juured nii ilusad?

Mu lemmik kollane ontsiidium, kes hämmastab mind juba teist aastat oma ääretult kiire kasvuga, on oma kevadise poja täiskasvanuks kasvatamisega poolepeal. Juured punnitavad juba välja ja nende toetuseks panin poti pinnale, poja alla, ka näpuotsaga sammalt. Juured tulid niiske sambla peale välja nädalaga. Paraku on see sõber järjekordselt isepäike ja üritab iga hinna eest horisontaalset kasvu harrastada, aga küll me selle harjumuse välja juurime. 

Saabuv kevad on ka onc. sotoanumine kenasti mõjunud ja lõpuks ometi on kasv jälle käima läinud. Pojad kosuvad ja juured turritavad vaikselt. 

Dendrobium nobile beebid on mul siiani veel mõistatus. Nimelt just see pojake, kes omale nublud kasvatas. Kohe väga näevad need nublud välja nagu keikid, samas aga ei ole otseselt mingit loogikat selles, miks ainult üks omale keikid varrele kasvatab ja teised viisakalt poegi maapinnalt. Ühesõnaga, elame, näeme. 

Pisike tsümbiidium on hakanud ka uut poega kasvatama. Tema peaks ka lähinädalatel ümber istutama, pott on liiga suur.

Nüüd üks pildike võrdluseks eelmisele postitusele (ehk siis nädalase vahega pildid).

Alles tänases postituses ma saan aru, milline ontsiidiumi friik ma olen. Nüüd on oma aja ära oodanud hiljuti ostetud lõhnav ontsiidium ( kõigi eelduste kohaselt ontsiidium Katrin Zoch). Olemasolev pojake on ilusti kasvama hakanud ja juured turritavad ka.

Suure zygo ümberistutamisest ma postitust teha ei jõudnud, tuli see lihtsalt nii äkki ja vastu ööd, aga taustaks nii palju, et ta kasvatas oma uusimad pojad poti äärele. Paraku hakkas plastpoti serv juuri kahjustama juba ja nii ma teda veidi potis kohendasingi. Tulemus siis teie ees. 

Lõpetuseks lihtsalt mõned pildid zygodest ja nende sõpradest, sest need pildid lihtsalt meeldivad mulle. :)

Sellega siis praegu lõpetan! Ärge siis unustage, et homme algab orhideenäitus Jardinis ja botaanikaaias, kuhu igal ühel on lausa kohustus minna.

Ilusat kooskasvamist!

Colmanara (Jungle Monarch vist)

Emotsiooniostud on ühed jubedad ostud. Eile Bauhofis käies küsis vanaisa, et kas ma endale ei leidnudki midagi, läksime siis selle kurjast orhideede laua juurde ja minu juurde tuli järjekordselt üks Colmanara. Loomulikult müügil cambria nime all, seega nimi pole kindlasti mitte kivisse raiutud, vaid pigem guugelduse tulemus, mis võib vabalt vale olla.

Nüüd on vahepeal tulemas üks pikk kuu, mil ma enamike oma taimede juurest eemal olen sunnitud olema, siis tuli uus Colmanara ka ümber istutada. Just sellel kaalutulusel, et kui ma tagasi koju tulen, oleks ta mul ikka veel elu ja tervise juures, mitte vettinud sambla tõttu oma otsa leidnud.

Juurepundar oli kena, oi kui kena. Ära ei lõiganud midagi. Sambla nokkisin hoolega välja ja üritasin ta siis uude potti suruda.

Siske ta siis sai. Loodame, et väga palju jama sellest istutamisest ei tulnud ja õitseb ja rõõmustab koduseid kenasti veel sel ajal, kui ma eemal olen.