Colmanara (Jungle Monarch vist)

Emotsiooniostud on ühed jubedad ostud. Eile Bauhofis käies küsis vanaisa, et kas ma endale ei leidnudki midagi, läksime siis selle kurjast orhideede laua juurde ja minu juurde tuli järjekordselt üks Colmanara. Loomulikult müügil cambria nime all, seega nimi pole kindlasti mitte kivisse raiutud, vaid pigem guugelduse tulemus, mis võib vabalt vale olla.

Nüüd on vahepeal tulemas üks pikk kuu, mil ma enamike oma taimede juurest eemal olen sunnitud olema, siis tuli uus Colmanara ka ümber istutada. Just sellel kaalutulusel, et kui ma tagasi koju tulen, oleks ta mul ikka veel elu ja tervise juures, mitte vettinud sambla tõttu oma otsa leidnud.

Juurepundar oli kena, oi kui kena. Ära ei lõiganud midagi. Sambla nokkisin hoolega välja ja üritasin ta siis uude potti suruda.

Siske ta siis sai. Loodame, et väga palju jama sellest istutamisest ei tulnud ja õitseb ja rõõmustab koduseid kenasti veel sel ajal, kui ma eemal olen. 

Haige veenusking ja tema pojad.

Siin vist pole maininud (võib-olla siiski), aga üks veenusking (Paphiopedilum) on mul tõbine. Täpselt ei teagi mis tal viga on, aga pruunid laigud katavad taime. Taimel on ka kaks poega, kes on sentimeetri pikkused, juuri pole ja juba hakkavad ka võtma ilmet, nagu neil oleks sama haigus küljes.

Sellised nad siis on. Täna otsustasin pojad haige taime küljest eemaldada ja panna nad isetehtud kasvuhoonesse. Suurem filosoofia selle taga oli see, et kui emataim hukka saab, siis saavad pojad nagunii ja väga elulootust emataimel pole. Seega, kui mul on õrn lootus saada väiekstest taimedest asja, siis ma seda ka kasutan. Kaotada pole praktiliselt midagi.  

Nii ma siis hakkasingi tööle. Soojendasin jootekolvi üles ja otsisin mingi tugevamast, kuid pehmest, plastikust kommikarbi ja hakkasin sinna sisse auke sulatama. 

Siis tõin ämbrist suvel kogutud turbasammalt ühe peotäie ning valasin kausis keeva veega üle, et igasugused elajad seal sees edasi ei elutseks. 

Kõik see valmis, läks opereerimiseks. Tänased töövahendid on kirurgile omased, nimelt kasutasin selleks pisikeseks täppistööks kirurgilisi pintsette ja steriilset skalpelli. Skalpelli just seetõttu, et lõike oleks kiire ja võimalikult vähe taimi kahjustav ja pintsetid, sest taimed on nii pisikesed, et sõrmede vahel on neid keeruline hoida.

Sellised need pisikesed taimed mul siis nüüd on, otsapidi samblas oma pisikeses kasvuhooned. 

Nüüd jääme edusamme ootama. :)

VÄRSKENDUS:

Taim hukkus täielikult, pojad samuti. Üks poegadest läks kasvuhoones hallitama, teisel lõi välja sama haigus, mis emataimelgi.

Mis seal's ikka, hoian nüüd edaspidi poodides silmad lahti, äkki õnnestub uus leida. :)

Ontsiidiumi hübriid vol2

Vahepeal jälle piltpostitus õievarre arengust. Näeb ta praegu välja siis nagu kuusepuuke. Iga päevaga venib vähemalt sentimeetri jagu pikemaks. Need konkreetsed pildid on tehtud umbed nädal tagasi, praeguseks hetkes on ta juba tugipulga pikkune või veidi pikem. Pungad on juba ka päris suured, muidugi avanemiseni läheb veel mõni nädal aega. Loodan, et asukoha vahetus talle väga katastroofiliselt ei mõju. Katsun ta transportimiseks korralikult ajalehtedega soojustada.

Kuukinga poeg (roosa)

19. septembril kukutas end emataimelt lahti üks kuukinga poeg. Tal polnud ühtegi juurt, ainult kolm lehekest. 5. oktoobril, kui teda vaatamas käisin, leidsin juba päris arvestatava juurejupikese ja keskmine leht oli end üllatavalt palju pikemaks venitanud. Tuleb küll tunnistada, et mingil põhjusel see keskmine leheke on tunduvalt heledam kui teised. Ilmselt on märjas samblas toitained liiga vähe.

Natukene siis ka tingimustest, kus ta kasvab. Nimelt alguses sai ta lihtsalt pandud plastikust joogitopsi, millele augud sisse sulatasin. Kuna nii kippus niiskus väga palju kaduma minema, siis otsustasin topsi katta suurema läbipaistva, ühekordse, õlletopsiga. Ühesõnaga tegin jonnipunnile kasvuhoone. Praeguseks hetkeks ma pole leidnud mitte ühtegi miinust, mis sellega kaasneks. Kui siis ainult kerge vihmase metsa lõhn, kui nina juurde toppida :P Päike pole enam nii intensiivne ja põletav, seega sai ta kasvukohaks lõunapoolse akna, kõige soojema päikesega alal. Veidi alguses küll pelgasin seda, siiski arvasin et päike võib teda veel põletada. Siiani pole midagi juhtunud. Võib-olla veidi päästab ka hägune õlletops. 

Ma vist polegi siia blogisse veel pannud pilti, milline see jonnipunn täiskasvanuna välja näeb ja kuidas ta üldse mulle tuli. Tuli ta mulle kaks aastat tagasi Maximast, õite värv oli lihtsalt nii vastupandamatult kaunis ja hind polnud ka teab mis kõrge. Oma elu jooksul on ta küllaltki palju läbi elanud, vähemalt emataim. Emataimega hakkasid põhimõtteliselt kohe jamad pihta, tundus, et oli poes oma kiltuubi vett liialt saanud ja seetõttu oli arenenud rosetimädanik. 

Nii sai ta siis ümber istutatud. Juuri oli tal õnneks palju. Peagi hakkas ta poega kasvatama ja mõni aeg hiljem ka teist poega. Väga fertiilne taim peaks ütlema. :D Ja edasine on juba teada.  Taime õied on siis järgmisel pildil.

Natuke muud juttu ja Katleia (Cattleya) hübriidi päästeoperatsioon

Nädalavahetusel (3.10.15) käisin järjekordselt Jardinis luuramas. Tegelikult oli sellel käigul ka suurem filosoofia taga, mul oleks hädasti uut Paphiopedilum Primulinumi hübriidi vaja. Praeguse ma ilmselt kaotan mingile viirusele/bakteriaalsele põletikule või jumal teab millele.

Selle taime arengute ja/või hukkumistega katsun järge pidada ka blogis. Kasv on tal väga aeglane, seega edusammudega läheb kõvasti aega.

Tulles tagasi Jardini juurde, siis olgugi, et sealt midagi võtta polnud, polnud ühtegi veenust, polnud ka midagi sellist, mida üliväga otsekohe vaja oleks, vedasin ma koju siiski ühe allahinnatud katleia taime. Kahe taime vahel oli valida, mina valisin selle, millel põhja alt juuri paistis. Vähemalt praeguseni tundub see parim valik. Üks noortaim on ka potis sirgumas. Istutasin ta kohe koju jõudes uude potti ja värskesse substraati. Eemaldasin vanad ja tühjad juured. Praeguseks elukohaks on tal lõunapoolne aken, päikse käes. Päike liiga pole teinud, ju on hää! :) Üks pikem pildiseeria ka. Mõned paremad, mõned halvemad pildid.

Katleia arengutega saab ilmselt peagi taaskord kohtuda. :)

Edenemine: catasetum, psychopsis, encyclya, promenaea, masdevallia

Catasetumi ja Psychopsise minu juurde kolimisest on nüüd kuu möödas. Järgnevalt pildid, kuidas neil läinud on.

Catasetum, nagu näha, on väga kenasti kosunud. Lehed on suured ja lopsakad, bulb läheb iga päevaga priskemaks. Väike taim on samuti ilusti kasvanud, ajab lehti ilusti laiali, pikkusesse küll aga oluliselt vist kasvanud pole.

Psychopsise noor taim on ilusti oma lehte suuremaks kasvatanud. Muud edasiminekut pole täheldanud.

Encyclia puhul olen täheldanud värvimuutust. Taimed pole enam kollaka varjundiga, vaid kenasti ilusad ja rohelised. Noortaimed on hoolega kasvanud ja jätkavad kasvamist.

Promenaea on minu üks vaieldamatu lemmik. Ta kasvab ka nii tublisti, et lausa lust on vaadata, iga päev näed, et pisikesed taimekesed on jälle suuremaks kasvanud.

Masdevallia puhul on samuti tore täheldada, et lehed on oma värvilt palju paremaks läinud. Üks õievars on praegu arenemas, aga kuna tuba on nii soe (23-25 kraadi), siis kardan, et seda ta mul lahti ei tee. Lisaks on kasvamas vähemalt kaks uut taimekest. Liigse soojuse tõttu on mu teine masdevallia igapäevaselt lehti maha kukutanud. Siiralt loodan, et mul õnnestub temaga talv üle elada.

Valge Vanda

Teate peale, et Tartu Bauhofis on taaskord ülisoodsa hinnaga vandasid, oli mul tarvis sinna kohe kohale sõita ja kingitus sünnipäevaks välja valida ja ära osta. Mis siis, et sünnipäevani on pea kuu aega. Igal juhul, nüüd on minu kogus veel üks vanda, see korda lumivalge. Taim tundub olevat, väga heas seisukorras. Mitteaktiivseid juuri on mõned, kuid võrreldes suvel Pärnu Maximast ostetud vandaga, ei anna praegust olukorda võrreldagi. Paljude juurte puhul on näha aktiivset kasvu (juurte otsad on helerohelised ja teravad). Juuremassi kogupikkus on ligikaudu pool meetrit. Koju jõudes sai esmaseks tegevuseks taime kastmine. Kastsin teda väetiseveega, mis oli poole nõrgem kui ette nähtud. Kuna mulle meeldib oma taimi küllalt tihti väetada, siis enamasti ma teengi neile poole nõrgema lahuse ja väetan (vastavalt väetisele aga) üle nädala. Pildid uuest sõbrast ka, pole küll teab, mis head, aga hetkel paremaks võimalust pole.