Psychopsisest

Kõigile teile, kes te elate kaasa psycopsise beebi seliklustele ellujäämise rängas rägastikus. 

Kõige värskem beebi on siiani kenasti vastu pidanud ja kasvab kenasti. Psychopsised on tuntud oma aeglase kasvu poolest, ega see pojakegi lase endas pettuda. Kasvab visalt, aga ääretult aeglaselt. 

Juured, mis poti pealt paistavad on kenasti rohekaks minemas kastmisel, siiani pole julgenud veel istutamist ette võtta, ega otseselt mingit vajadust vist ka pole, katsume järgmise kevadeni oodata. 

Midagi on see värske sõber enda küljest veel kasvatama hakkamas, raske veel öelda, millega tegemist, kuid ehk saame peagi selleski selgust. 

Rõõmsat kooskasvamist!

Psychopsis

Paar kuud tagasi kirjutasin, et ma olin suutnud järjekordse psychopsise lapse ära tappa. Täna avastasin, et ta on taaskord hakanud uut poega kasvatama. Loodame parimat ning hoiame kõige, mida hoida annab, et see kord ellu jääks!

Ja jälle läks nihu

Algatuseks on suutnud hiiglaslik kuuking oma varre murda. Üks pungakoht tal on, kui veab saab sealt mingi pisikese varrejupikese. Kui eriti tubli on, teeb mu rõõmuks ühe varre veel. Ma seda viimast küll väga ei usu, ta pole väga usin varretaja. Ju siis see suvi jään õiteta.

Teine nihu minek on psychopsise beebiga, kes oma beebi ära mädandas. No ei saa mina aru, mida ma valesti teen. Nii hoolega kastan ja jälgin, et vett kuhugi vahele ei läheks, aga ikka. Nagu kiuste, saab see vesi kuhugi ja jälle läheb nii nagu alati. See on tal juba teine poeg, kes mu käes nii hukka saab. Ma ei teagi, kas ta on nii visa ja teeb mulle veel mõne poja või ongi see lõpp.

Selline lühike postitus siis täna.
Rõõmsat kooskasvamist!

Beebid - jaanuar 2016

Ma ei väsi jälle kordamast, et kevad on tulemas ja just selle pärast käin tänases postituses läbi kõik beebid, kes mu aknalaudadel kosumas praegu on. Loodan, et on huvitav ülevaade. 

Algatuseks Encyclia ciliare, kes pikka aega ei teinud absoluutselt mitte midagi. Need pojakesed on aga nii kiire kasvuga, et kui ma neid viimati piilusin, olid nad vaevu pildistatavad, nüüd ajavad juba aga oksi laiali. Encyclia rõõmustab sel kevadel mind ja ehk ka teid kolme värske pojakesega. 

Promenaea. Sõber kes on nii palju rapsida saanud ja üleüldse näeb jube rääbakas välja, aga poeg kasvab. Väga rõõmustab. Küll aga tundub mulle, et tal võib küljes olla sama viga, mis oli nüüdseks surnud veenuskingal. Loodetavasti siiski mitte, aga elame näeme. Promenaea puhul ma ei väsi kordamast, et loodetavasti õnnestub üks tervem taim talle kevadel kõrvale soetada.  

Psychopsise tita kasvab lausa silmnähtavalt. Paistab, et poegade puhul vist ei pea väga paika väide, et psychopsised on väga aeglase kasvuga. Kõige suuremast lehest suuremaks saamisega läheb tal muidugi veel kõvasti aega. 

Vale-colmanara ehk "harilik" kollane ontiisium nr 2. Ma ei ole väga veendunud, et teie neid pisikesi silmakesi näete, aga mina näen. Eile kastmise käigus tulid need pisikesed välja, sest ma olen "koorija" (see kannatamatu kasvataja, kes kõik võimalikud kuivanud kiud ära koorib ). Mulle tundub, et olgugi et ma selle konkreetse ontsiidiumi juba sügisel ümber istutasin, peaks ta kevadel uuesti ümber tõstma. Mulle kohe üldse ei istu, et ma ei näe, mis potis toimub. Sama käib tegelikult ka encyclia kohta ja mõni selline on veel. 

Suur katleia on ühele peaaegu juba suurele pojale punnitanud veel kaks pisikest nublut. Loodetavasti õnnestub sügise poole ehk ka õit järjekordselt näha. Tal on tohutult ilus õis ja milline mõnus roosilõhn. 

 
Nagu näha, siis suurim pojake on peaaegu vana bulbi kõrgune (bulb + leht), näib, et selle pojakese puhul kasv pole seisma jäänud.

Väike katleia paistab praegu oma kasvus seisvat, ainsana kasvab esimesel pildil oleva taimekese juur, parem seegi kui mitte midagi. Küll aga avastasin täna, et meil on veel üks pojake juurde tulemas - tillu-tillu alles aga vähemalt on. :)

Bulbi ja tugipulga vahel täpselt hästi pisike munake. 

Kui eelnevalt oli juba juttu seismisest, siis üks hetkel seisev taimeke on teie ees Oncidium Sotoanum. Ei viitsi tema ka hetkel õieti midagi teha, aga loodame, et kui päike juba kõrgemalt käib ja veidi kauem tuppa sisse paistab, kasvavad pojakesed ka kiiremini. Ontsiidium on ju küllaltki kiire kasvuga.

Sellel häbiväärselt udusel pildil on Colmanara 'Jungle Monarch' kes on omale nii salaja pojakese kasvatanud, et mina märkasin teda alles eile. On alles suslik. 

Titadest rääkimise musternäide peaks olema hoopistükis valge dendrobium nobile beebid, kellest üks on hoopis endale beebi teinud. Endiselt ei ole ma päris veendnund, et need sõbrad ellu jäävad (kuigi juba päris pool aastat elavad sellises potis koos + veel peaaegu pool aastat samblas). 

Natuke tsümbiidiumitest ka. Suur tsümbiidium sai hakkama nelja pojaga, seekord mitte ühegi varrega, aga kui pole poegi, pole ka varsi, nii et ma pigem olen praegu tänulik nende poegade eest, küll tulevad õied ka. 

 Pisike tsümpa on endiselt oma kasvus ääretult aeglane, aga jällegi parem kui üldse mitte. Praeguseks on ta välja ajanud veel ühe pojakese alge, loodetavasti tuleb neid kevadel ja suvel veel juurde.

Catasetumi poiss ajab mul meele täitsa mustaks juba. Nüüd siis, jaanuaris, hakkab ta järgmisi lehti kuivatama, ajal mil ta peaks hakkama hoopis poega tegema. Pole aega poega ja isegi nagu ei paista, et kuskilt midagi turritaks. Ma kohe ei oska seisu- ega istekohta võtta. Loodame ainult, et poeg tulemata ei jää. Ega ma midagi ikka teha ei saa, tema ajab ikka oma orhideeasju nii nagu tema paremaks peab. 

Zygode kohta ma ei oskagi enam öelda, kas nende pojakesi veel tasub pojakesteks kutsuda,annavad juba täiskasvanud taime mõõdu välja, kuigi bulb pole veel moodustunud. Punase potiga sõber vist on veel veidi rohkem pojakese nime väärt, oranžis potis juba täitsa suured mehed koos. 

Ja lõpetuseks Tolumnia, kes on nüüd oma kasvukiiruse kätte saanud, sügisel alguse saanud pojake on juba päris suureks kasvanud ja juuri tuleb muudkui juurde. Tagurpidi kasvav poeg on endiselt tagurpidi ja kosub, aga ma loodan, et kui ma ta kuu-paari pärast savipotti sätin, saab ka tema ümber keerata ja ta saab kenasti laiutama hakata. 

Ilusat kooskasvamist!

Jaanuari ülevaade

Lõpuks ometi on see jube pimendamine läbi ja iga päevaga läheb päev vähehaaval valgemaks. Jaanuar on minu jaoks juba nagu kevad, mis siis, et kõige külmem kuu on vee eel, aga sellegi poolest on päikest tunduvalt rohkem ja mul (ja loodetavasti ka lilledel) on energiat juba veidikenegi rohkem.

Rääkides külmast ilmast, siis sellega seoses on tubane temperatuur ka tõusnut päris korralikult. 28. detsember minipuhkuselt koju jõudes ootas mind ees termomeeter näiduga 27 kraadi ja õhuniiskus 35%. Ausalt öeldes pidin ehmatusest pikali kukkuma. Mis muud mul üle jäi kui asusin hoolega temperatuuri alandama, aeglaselt, kuid kindlalt ja koheselt sai täidetud ka õhuniisutaja kanister, mille töötamisega õnnestus õhuniiskus tõsta 35lt 43%-ni. Polnud küll teab mis ilus näit, aga igal juhul parem kui 35.

Olgugi, et enne puhkust said kõik taimed kastetud, mõned veel ärasõidu hommikul, aga koju jõudes olid pisikesed potid krõbekuivad (psychopsis, onc. sotoanum, promenaea, onc. tiny) rääkimata vandadest ja tolumniast, kelle pärast mu süda kõige rohkem valutas.

Aga räägime siis natukene viimastest arengutest ka. Tuleb tunnistada, et sügisene uhke kasvamine on veidi pidurdunud, keegi ei kiirusta kuhugi, aga midagi siin siiski toimub. Alustuseks siis oktoobris õitsenud ontsiidium, kelle pojakesest on juttu juba veidi ka detsembri ülevaates. Praeguseks hakkab pojake juba ka taime nime väärima. Pikkust on juba omajagu ja kosub iga päevaga.

Promenaea pojake on päris kenasti kasvanud, küll aga meeldib talle miskipärast horisontaalselt kasvada. Kogu see potitäis taimekesi ja taime jäänuseid on nii pisikesed, siis pole võimalik neid kuidagi ka suunata. Oh, kuidas ma ootan juba näitust, et üks korralik promenaea talle kõrvale tuua. Muuseas, kui kõik hästi läheb, siis on selle pojakese kõrvale oodata peagi ka teist pojakest. Pöidlad pihku. 

Päästetud katleia poega ma ära pole tapnud ja praeguseks on ta oma "punnistaatusest" välja kasvanud ja venitab end iga päevaga rohkem valguse poole. Pisike juureke, mis tal on (või on see ta emataimel, keeruline öelda), vajab igapäevasel lisaniisutamist, aga pole ka teab mis raske korra pritsiga toas ring teha.

Ja suur katleia pole ka jäänud ainult ühe uue kasvuga, praegu punnitavad tal veel kaks pojakest. Rõõm missugune. Tundub, et päikesepõletusest hakatakse nüüd siis lõpuks toibuma, uuel suvel tuleb lihtsalt targem olla. Muide, juba praegu käib vilgas mõttetöö, kuhu ja kuidas suvel taimi paigutada, sest möödunud suvine mureli eksperiment kinkis mulle liiga palju kõrbenud taimi. Nagu näha, siis kõige suurem poeg on juba ka oma lehekese lahti teinud. 

Mu lemmik pisike Psychopsis papilio on oma poja kasvatamisega ilusti toime tulnud ja mina pole seda kuidagi moodi (veel) nässu keeranud. 

Encycliast oli siin mõniaeg tagasi juba juttu, aga arenguid on olnud nii palju, et juhusliku (me kõik teame, et vaatlus pole kunagi juhuslik) vaatluse käigus leidsin veel ühe pojakese. 

Nüüd siis need kambriad, kelle ma lubasin suurest vihast ära anda, sest nad ei tee mitte midagi. Mitte, et mul roheluse vastu midagi on, aga kellele ma siin ikka valetan, õisi tahaks ju ka, eriti kui nad on juba üle kahe aasta niisama põõsast mänginud. Ühesõnaga, kui ma selle lubaduse olin kõva häälega välja öelnud, siis ei läinud rohkem kui 2 nädalat ja mõlemad põõsad ajasid uusi poegi, lootus on, et nad ka ühel hetkel õitsevad. Järgneb hunnik pilte erinevatest poegades, kes kellele kuulub ma enam peast ei mäleta :D

Zygodele tundub talv meeldivat, õievarsi küll kuskilt otsast näha pole, aga selle eest kasvavad pojad päris priskelt. Mileedist toodud zygo on kohe eriti suureks läinud ja tema pojad kasvavad kuidagi kohe eriti kiiresti. Jätkuvalt ma ei tea, mis tal potis toimub, aga tundub, et see praegu vähemalt tema jaoks toimib nii. Kevadise näituse zygo on oma pojad, vähemalt ühe, osaliselt üle poti ääre ajanud, nüüd ei teagi, kas peaks kevadel teda jälle istutama või laseks tal omi asju teha vähemalt veel ühe aasta. Järgnevad pojad kasvaks selle üle ääre mineja küljest juba ju nagunii täiesti üle ääre. 

Mileedi 5eurone Zygo. Pojad ei taha enam pildile mahtuda. 

Kevadise BA näituse Zygo

Kevadise BA näituse Zygo

Aga nii siis seekord vist lõpetangi. Palju muutusi pole olnud, aga piisavalt, et märgata. Päevad lähevad järkjärgult pikemaks ja ju siis tuleb ka ehk rohkem uudiseid. Ahhaa, muidu masdevalliatest nii palju, et käisin nende -15kraadiste ilmadega mõõtmas, mis mu masdedel kütmata toas siis temperatuur on ka, ja siin on siis tulemus. 

Esialgu näit päris ehmatas, aga vaadates taimi ennast, siis nemad ei tundu küll selle üle kurtvat, kõik on väga ilusad ja pringid. Keegi ei kortsusta ega kolleta. 

Mõnusat kooskasvamist!

Psychopsis papilio tütartaim

Lõpuks jõudis kätte ka selle postituse aeg. Nagu kuu ülevaates kirjutatud sai, siis psychopsis on omale ilusa tütartaime kasvatanud. Nüüd on ta juba piisavalt suur, et ka pildile püüda. Siin ta siis on.

Vahepeal on ta oma kasvukohta ka muutnud veidi. Istub nüüd rippriiulil lambile kõige lähemal. Loodame nüüd siis, et ma kuhugi talle vett vahele ei aja ja jälle mädanema ei aja. 

Edenemine: catasetum, psychopsis, encyclya, promenaea, masdevallia

Catasetumi ja Psychopsise minu juurde kolimisest on nüüd kuu möödas. Järgnevalt pildid, kuidas neil läinud on.

Catasetum, nagu näha, on väga kenasti kosunud. Lehed on suured ja lopsakad, bulb läheb iga päevaga priskemaks. Väike taim on samuti ilusti kasvanud, ajab lehti ilusti laiali, pikkusesse küll aga oluliselt vist kasvanud pole.

Psychopsise noor taim on ilusti oma lehte suuremaks kasvatanud. Muud edasiminekut pole täheldanud.

Encyclia puhul olen täheldanud värvimuutust. Taimed pole enam kollaka varjundiga, vaid kenasti ilusad ja rohelised. Noortaimed on hoolega kasvanud ja jätkavad kasvamist.

Promenaea on minu üks vaieldamatu lemmik. Ta kasvab ka nii tublisti, et lausa lust on vaadata, iga päev näed, et pisikesed taimekesed on jälle suuremaks kasvanud.

Masdevallia puhul on samuti tore täheldada, et lehed on oma värvilt palju paremaks läinud. Üks õievars on praegu arenemas, aga kuna tuba on nii soe (23-25 kraadi), siis kardan, et seda ta mul lahti ei tee. Lisaks on kasvamas vähemalt kaks uut taimekest. Liigse soojuse tõttu on mu teine masdevallia igapäevaselt lehti maha kukutanud. Siiralt loodan, et mul õnnestub temaga talv üle elada.