Algatuseks Encyclia ciliare, kes pikka aega ei teinud absoluutselt mitte midagi. Need pojakesed on aga nii kiire kasvuga, et kui ma neid viimati piilusin, olid nad vaevu pildistatavad, nüüd ajavad juba aga oksi laiali. Encyclia rõõmustab sel kevadel mind ja ehk ka teid kolme värske pojakesega.
Promenaea. Sõber kes on nii palju rapsida saanud ja üleüldse näeb jube rääbakas välja, aga poeg kasvab. Väga rõõmustab. Küll aga tundub mulle, et tal võib küljes olla sama viga, mis oli nüüdseks surnud veenuskingal. Loodetavasti siiski mitte, aga elame näeme. Promenaea puhul ma ei väsi kordamast, et loodetavasti õnnestub üks tervem taim talle kevadel kõrvale soetada.
Psychopsise tita kasvab lausa silmnähtavalt. Paistab, et poegade puhul vist ei pea väga paika väide, et psychopsised on väga aeglase kasvuga. Kõige suuremast lehest suuremaks saamisega läheb tal muidugi veel kõvasti aega.
Vale-colmanara ehk "harilik" kollane ontiisium nr 2. Ma ei ole väga veendunud, et teie neid pisikesi silmakesi näete, aga mina näen. Eile kastmise käigus tulid need pisikesed välja, sest ma olen "koorija" (see kannatamatu kasvataja, kes kõik võimalikud kuivanud kiud ära koorib ). Mulle tundub, et olgugi et ma selle konkreetse ontsiidiumi juba sügisel ümber istutasin, peaks ta kevadel uuesti ümber tõstma. Mulle kohe üldse ei istu, et ma ei näe, mis potis toimub. Sama käib tegelikult ka encyclia kohta ja mõni selline on veel.
Suur katleia on ühele peaaegu juba suurele pojale punnitanud veel kaks pisikest nublut. Loodetavasti õnnestub sügise poole ehk ka õit järjekordselt näha. Tal on tohutult ilus õis ja milline mõnus roosilõhn.
Nagu näha, siis suurim pojake on peaaegu vana bulbi kõrgune (bulb + leht), näib, et selle pojakese puhul kasv pole seisma jäänud.
Väike katleia paistab praegu oma kasvus seisvat, ainsana kasvab esimesel pildil oleva taimekese juur, parem seegi kui mitte midagi. Küll aga avastasin täna, et meil on veel üks pojake juurde tulemas - tillu-tillu alles aga vähemalt on. :)
 |
| Bulbi ja tugipulga vahel täpselt hästi pisike munake. |
Kui eelnevalt oli juba juttu seismisest, siis üks hetkel seisev taimeke on teie ees Oncidium Sotoanum. Ei viitsi tema ka hetkel õieti midagi teha, aga loodame, et kui päike juba kõrgemalt käib ja veidi kauem tuppa sisse paistab, kasvavad pojakesed ka kiiremini. Ontsiidium on ju küllaltki kiire kasvuga.
Sellel häbiväärselt udusel pildil on Colmanara 'Jungle Monarch' kes on omale nii salaja pojakese kasvatanud, et mina märkasin teda alles eile. On alles suslik.
Titadest rääkimise musternäide peaks olema hoopistükis valge dendrobium nobile beebid, kellest üks on hoopis endale beebi teinud. Endiselt ei ole ma päris veendnund, et need sõbrad ellu jäävad (kuigi juba päris pool aastat elavad sellises potis koos + veel peaaegu pool aastat samblas).
Natuke tsümbiidiumitest ka. Suur tsümbiidium sai hakkama nelja pojaga, seekord mitte ühegi varrega, aga kui pole poegi, pole ka varsi, nii et ma pigem olen praegu tänulik nende poegade eest, küll tulevad õied ka.
Catasetumi poiss ajab mul meele täitsa mustaks juba. Nüüd siis, jaanuaris, hakkab ta järgmisi lehti kuivatama, ajal mil ta peaks hakkama hoopis poega tegema. Pole aega poega ja isegi nagu ei paista, et kuskilt midagi turritaks. Ma kohe ei oska seisu- ega istekohta võtta. Loodame ainult, et poeg tulemata ei jää. Ega ma midagi ikka teha ei saa, tema ajab ikka oma orhideeasju nii nagu tema paremaks peab.
Zygode kohta ma ei oskagi enam öelda, kas nende pojakesi veel tasub pojakesteks kutsuda,annavad juba täiskasvanud taime mõõdu välja, kuigi bulb pole veel moodustunud. Punase potiga sõber vist on veel veidi rohkem pojakese nime väärt, oranžis potis juba täitsa suured mehed koos.
Ja lõpetuseks Tolumnia, kes on nüüd oma kasvukiiruse kätte saanud, sügisel alguse saanud pojake on juba päris suureks kasvanud ja juuri tuleb muudkui juurde. Tagurpidi kasvav poeg on endiselt tagurpidi ja kosub, aga ma loodan, et kui ma ta kuu-paari pärast savipotti sätin, saab ka tema ümber keerata ja ta saab kenasti laiutama hakata.
Ilusat kooskasvamist!
