Õue suvitama

Neljapäeval (2.06.16) kolis valdav enamus mu kollektsioonist õue suvitama, iga päev olen võtnud hoogu, et sellest ka kirjutada, kuid pole jõudnud. Juba mõned nädalad tagasi panin talvel ostetud minikasvuhoone kokku ning nii ta ootas aiaääres oma esimesi elanikke. 

Esimesed elanikud kolisid tegelikult juba möödunud nädalavahetusel, kui kõik ülejäänud neljapäeval. Esimese päevaga sai ka kohe selgeks, et mu kõige varjulisem koht on siiski piisavalt päikeseline, et tekitada esimestele päikesepõletus. Seega vedasin kohe välja ka varjutuskanga ning installeerisin selle kasvuhoone katusele ja tagaküljele - siiani pole rohkem põletusi tekkinud. 

Ühtalsi sai eilse äikesetormiga ära katsetatud ka kasvuhoone tuulekindlus, ümber ta selle hirmsa tuulega ei lennanud, küll aga jooksin esimesel võimalusel õue ja sättisin alumisele pulgale, mis toetub maapinnale, kaks raskemat kivi nurka, sai stabiilsem küll. 

Temperatuuri näidik on kasvuhoones ka olemas, annab hea ülevaate, mis öösel toimub. Viimase nädala kõige külmem öö oli üleeilne öö, madalamale kui 11,1 kraadi, pole temperatuur öösel langenud. Päris sobilik mu meelest. Päevased temperatuurid küündivad muidugi üüratutesse kraadidesse, ütlen kohe kiirest ära, et termomeeter on ülemisel riiulil täpselt päikese käes, seega ka nii kõrged näidud. Uks on päevasel ajal alati pärani lahti ja igalt poolt pääseb õhk liikuma, ülekuumenemist ei tasu karta. 

Kasvuhoone elanikud pole kaugeltki mitte ainsad, kes on õue hingama pääsenud. Nii on end ploomil ja murelil sisse seadnud kaks onc tiny twinkle'i potti (üks elab kasvuhoones ja ühe andsin edasi) ja maxillaria. Õunapuule on kolmekorruselisse ripp-korvi end sättinud kolm masdevalliat ning õunapuu alla kolm tsümbiidiumit, kellest kaks suuremat suutsid eilse tormi käigus teha väikese õhulennu pingilt maha. Õnneks jäid kõik terveks ja ellu, kaotasid küll veidi mulda, kuid see sai täna väikse vaevaga asendatud. Päris omaette on aia keskele õunapuule sättinud end coelogyne, tema elukohaks on varjuline koht, kuhu otsest päikest kordagi päeva jooksul ei paista. 

Nii nad mul siis suvtavad. Tuppa on jäänud veel den. Berry oda, catasetumid ja vanilla. Vanilla peamiselt selle pärast, et ta on oma redeliga küllaltki ebastabiilne tegelane ning esimene tuuleiil lükkaks ta ilmselt koheselt pikali, seda õnnetust mul veel vaja. Catasetumid lähevad õue kohe, kui nad on korralikult juurdunud ning dendrobium siis, kui õite ilu on hääbunud. Ahhaa, vanda on ju ka toas. Tema oleks saanud täna õue elama, kui ilm poleks külmaks läinud, seega ootame järgmist soojalainet. 

Kas teil juba sõbrad õues? Millal viisite? Kelle saab suveks õue, kelle aga tuppa jätate? :)

Rõõmsat kooskasvamist?

Mai ülevaade

Suvi jõuab iga päevaga lähemale ja nii paisuvad iga päevaga aina enam ka kuukingade pungad ja sirguvad varres. Juuni ja juuli on meie majas kuukingade eputamise aeg juba aastaid. Järgnevalt mõned pildid selle kuu tublimatest.

Kui kuukingad tunduvad olevat end minu jaoks juba mingil määral ammendanud, siis mu tõeline pühendumus ja tingimusteta armastus kuulub 'Mini Markile'. Praegu on praktiliselt täiesti õide läinud vana õievarre külgharu. Päris uuel õievarrel oli eile esimene pung ajanud kõrvad laperdama, tänaseks on ta aga juba täiesti lahti.

Ja edasi veel mõned varred.

Oma nimele saan ma aga kirjutada den, Berry Oda kaks õievart. Üks varreke on end nüüd avanud, teine alles arenemas.

Vanillake on ka hoolega pikemaks veninud. Uus võrse on praktiliselt pool vana võrse pikkusest. 27. aprill polnud tal uuest võsest veel õieti midagi, seega tuleb tunnistada, et vanilla on üks korralik umbrohi, mis kasvab.

Dendrobiumi beebid on oma potikese korralikult üle võtnud, varsti nad ei mahugi enam sinna ära. Pikkust nad küll veel ei viska, kuigi võiks. Elame näeme, mis edasi saab.

Vandast ja maxillariast eriti midagi rääkida ei ole. Elavad nad juba nädala kõrvuti lõunapoolsel aknal. Vanda valmistab endiselt hulganisti uusi juuri. Maixllaria pole minu käes veel mitte midagi tegema hakanud, küll jõuab.

Üllatus-üllatus, miltoniopsist pole ma suutnud seni ära tappa. Soovitagu mulle õnne. Ema nõudmisel sai ta ostetud paari õiega ja 3euriga. Otsustasin, et teen temaga eksperimendi ning ümber ei istuta, vaatame, mis saab. Kastan teda aegajalt kastekannuga pealt valades, tundub, et praegu on sellest talle piisanud. Näppu pole ma talle ka potti toppinud, seega sisu kohta ei oska midagi öelda, kuid tundub, et valdavalt on seal sammal, mis seletaks ka piisavat niiskust. Ühesõnaga, uus kasv EI OLE lõõtsatama hakanud, on ilusti oma juured substraati lükanud ja kasvab. Vaatame, kuidas edasi läheb. 

Lõpetuseks pildike armsast kingitusest. Armas orhideehuviline tõi mulle väikese vahetuskaubana ühe tillukese tsümbiidiumi. Nii kasvas mu tsümbiidiumite kollektsioon ühe hetkega kolmelt neljale. Hoitagu pöidlaid ja soovitagu jõudu, suvi on ees ja võtame sel suvel eesmärgiks vähemalt ühe õitsema saada. 

Rõõmsat kooskasvamist!

Maxillaria tenuifolia

Eelmise kuu keskel tegin ühistellimuse kaudu tellimuse Lucke e-poest ning eile 30.04 sain oma üheainsa tellitud taime ka kätte. 

Tellitud taimeks osutus sel korral Maxillaria tenuifolia või kui kasutada ingliskeelse rahvapärase nimetuse otsetõlget, siis kookosorhidee. Antud taim on oma inglise keelse nime saanud oma õite erilise kookose lõhna tõttu. Lõhnavaid orhideesid on teatavastu ju palju, kuid minu jaoks on alati väga keeruline lõhna defineerida. Enamasti piirdub minu lõhna kirjeldamine fraasiga lillelõhn - olgu see siis mis ta on. Hais ja lehk muidugi kõrvale jätta. Kui nüüd eelnev lühidalt kokku võtta, siis tellisin ma selle taime just nimelt lõhna pärast, minu pärast võiks mul kõik asjad kookose järgi lõhnata. 

Taim on üle ootuste suur, ma ei oleks uskunud, et mul õnnestub nii kogukas taim saada (hinnaks peaaegu 15€). 

Järgmisel pildil on talle kõrvale sätitud suur promenaea põõsas, ehk annab veidi suurusest ka aimu.

Kõige vahvam selle taime juures on vast tema kasvumuster. Uued bulbid kasvavad vana kõrvalt kõrgusesse ja seda kohe märgatavalt. 

Rõõmsat kooskasvamist!