Minikasvuhoone talveks

Sattusin täna realisatsioonikeskusesse šoppama ning alati leiab ju kuskilt mingi lõpp vajaliku vidina, mida on nüüd ja kohe hädasti vaja. Antud hetkel osutus selleks elho minikasvuhoone. Hind oli ka täpselt selline, et kui ruumi ja taimi oleks võiks suisa mitu kohe võtta - 2.50€. 

Kaasas oli tal loomulikult külvikastile vajalikke vidinaid - viis sildi alust, kühvel ja pakk säilivust kaotavate ürtide seemnetega.

Koju jõudes katsetasin kohe ära, mis suuruses ja mitu taime karpi pahuks. Ilma järgi mahutaks ta õhuvagedega umbes kuus pisikest potti. Selliseid minikuukingade potte, ma jään nüüd vastuse võlgu, mitu cm need potid on, aga ehk igaüks kujutab ette, millest jutt. Kõrgust on piisavalt, et mahutada ka suuremat sorti tolumniat, 

Karbil on peal kenasti avatav ja suletav luuk, kui seda nii saab nimetada, ning mõlemal pool otsas õhuaugud. 

Olen oma ostuga rahul ning minu pärast võib nüüd talv vaikselt tulema hakata, me oleme valmis! Kui aeg seal maal, siis katsun kirjutada ka väikese postituse sellest, kes ja kuidas karpi kolivad. 

Seniks aga rõõmsat kooskasvamist!

Kasvuhoonest

Esimesed taimed on kasvuhoones elanud nüüd juba peaaegu kuu aega ja on paras aeg teha vahekokkuvõetet. 

1. Päikesepõletused Olgugi, et ostsin varjutuskanga (kui mälu ei peta siis 35%), mille panin topelt üle kasvuhoone, on siiski veidi tegemist sellega, keda millisele riiulie paigutada ning millisesse äärde. Põletused on sellisel puhul sel suvel paratamatud. Vahepeal on käinud ka mõtted, et ehk tõstan tõsisemate kahjustustega taimed kasvuhoonest üldse välja ja riputan puu otsa, aga kevadise uuenduskuuri läbi teinud murel on sel aastal nii hõre, et ainsad, kes seal otsas praeguse seisuga elada võivad, on vanda ja maxillaria. Jääb nii nagu on ja lihtsalt tuleb pidevalt jälgida ja vajadusel taimi ümber paigutada.
2. Kutsumata külalised Võis ju arvata, et igasugused ämblikud ja sipelgad ja muud mõnejalgsed elajad sinna sisse eksivad, kui kõige suuremat kahju on teinud praeguseks teod. Mõtlesin ma nende peal küll, aga ausalt ei uskunud, et nad viitsivad/jõuavad 1,5m kõrgusele roomata. Praegu tagasi mõeldes, siis ma ausalt ei oska kommenteerida, millest selline tigude alahindamine. Igatahes on osad lehed langenud mõnusateks roogadeks. Eile kahjusi üle lugedes otsustasin kasvuhoone ümbruse ja aluse täis raputada teokraanuleid.  Natukene ohtlikuks muudab kasvuhoones müdistamise ka sinna eksinud herilased ja mesilased, kes ei leia enam oma teed.
3. Niiskus Mis mu elu oluliselt lihtsamaks muudab, teises linnas töötamise kõrvalt, on niiskuse hoidmine.  Kõige paremini oli seda näha lumekuninganna pealt, kes väljas suvitades tõmbas päris hirmuäratavalt krimpsu. Tõstsin ta ümber peenetükilisse substraati ning panin paariks päevaks (kui vihma praktiliselt lakkamatult sada) kinnisesse kasvuhoonesse ja selle ajaga paisusid bulbid praktiliselt kahekordseks. Teine hea näide on catasetumi kohta, kes uut võrset kasvatades läks (minu silmis) jubedalt krimpsu (olen muidugi näinud veel ekstreemsemaid olukordi), päevaga kasvuhoones oli ta suutnud nii priskeks kosuda, et klamber, mis teda pulga küljes fikseeritult hoiab, oli bulbi juba sisse sooninud. Klamber sai nihutatud ning järgmiseks päevaks olid ka jäljed täis paisunud. Kuna mul pole sellist hügromeetrit, mis mõõdaks pidevalt niiskust ning jäädvustaks seda (vähemalt mingilgi moel), siis pean leppima sellega, mida aegajalt piiludes näen. Täna hommikul vaadates, oli õhuniiskus 65% (öösel oli uks lahti), vihmaste ilmadega (uks kinni) oli niiskus 89-95%. Kõrgem on niiskus muidugi kastmispäeval ja paaril järgneval päeval, lisaniiskust aitab anda suur karp veega, mis asub alt lugedes II riiulil.
4. Kuumus Termomeeter on kõige kuumematel hetkedel kasvuhoones mõõtnud üle 50 kraadi. Tuleb muidugi mainida, et termomeeter asub ligikaudu 1,5m kõrgusel viimasel riiulil, kuhu ka otsene päike paistab. Seega annab see adekvaatse tulemuse vaid kõige kõrgemal riiulil asetsevate taimede kohta. Samas aga annab mingit aimu, mis madalamatel kihtidel toimub. Siiani tundub, et kõik on kuumust hästi talunud, samas eks sellise kuumuse talumise teeb tunduvalt kergemaks niiskus. Peamine kuri on siiski päike ja ma ise, kes ei oska veel hinnata, milline taim, millisel riiulil tegelikult olema peaks.
5. Tormid Olgugi, et suurem tormide ja tuulte aeg on veel ees (loodetavasti siiski mitte), siis ühe hea kooli olen ma äikesetormiga juba saanud. Sel korral läks küll õnneks, natukene raputas, mõned pisemad potid olid riiulil küll veidi upakil, aga mitte keegi päris maha ei kukkunud rääkimata sellest, et koos kasvuhoonega kuhugi ei vajunud. Aknast vaadates oli küll tahtmine kohe kive alumisele korrusele vedama joosta, aga oht, pähe auke saada raheteradega, hoidis kinni. Edaspidi olin hoolsam ning kohe kui rahe üle jäi, vedasin alumisele riiulile (toetub maapinnale) raske kandilise tänavakivi. Raputagu siis mis ta raputab, aga lendu mu ehitis ei lähe. Loogika abil olen tugevate tuulte ajal ka otsustanud kasvuhoone ukse lahti hoida - väiksem võimalus, et kogu see kupatus tuule alla võtaks ja seitsme tuule poole lendaks. 

Nii palju siis praeguseks tähelepanekutest kasvuhoones. Inimene õpib kogu elu ja ehk suve lõpuks leian ka kõigile taimedele päris õige riiuli. Seniks aga rõõmsat kooskasvamist!

Õue suvitama

Neljapäeval (2.06.16) kolis valdav enamus mu kollektsioonist õue suvitama, iga päev olen võtnud hoogu, et sellest ka kirjutada, kuid pole jõudnud. Juba mõned nädalad tagasi panin talvel ostetud minikasvuhoone kokku ning nii ta ootas aiaääres oma esimesi elanikke. 

Esimesed elanikud kolisid tegelikult juba möödunud nädalavahetusel, kui kõik ülejäänud neljapäeval. Esimese päevaga sai ka kohe selgeks, et mu kõige varjulisem koht on siiski piisavalt päikeseline, et tekitada esimestele päikesepõletus. Seega vedasin kohe välja ka varjutuskanga ning installeerisin selle kasvuhoone katusele ja tagaküljele - siiani pole rohkem põletusi tekkinud. 

Ühtalsi sai eilse äikesetormiga ära katsetatud ka kasvuhoone tuulekindlus, ümber ta selle hirmsa tuulega ei lennanud, küll aga jooksin esimesel võimalusel õue ja sättisin alumisele pulgale, mis toetub maapinnale, kaks raskemat kivi nurka, sai stabiilsem küll. 

Temperatuuri näidik on kasvuhoones ka olemas, annab hea ülevaate, mis öösel toimub. Viimase nädala kõige külmem öö oli üleeilne öö, madalamale kui 11,1 kraadi, pole temperatuur öösel langenud. Päris sobilik mu meelest. Päevased temperatuurid küündivad muidugi üüratutesse kraadidesse, ütlen kohe kiirest ära, et termomeeter on ülemisel riiulil täpselt päikese käes, seega ka nii kõrged näidud. Uks on päevasel ajal alati pärani lahti ja igalt poolt pääseb õhk liikuma, ülekuumenemist ei tasu karta. 

Kasvuhoone elanikud pole kaugeltki mitte ainsad, kes on õue hingama pääsenud. Nii on end ploomil ja murelil sisse seadnud kaks onc tiny twinkle'i potti (üks elab kasvuhoones ja ühe andsin edasi) ja maxillaria. Õunapuule on kolmekorruselisse ripp-korvi end sättinud kolm masdevalliat ning õunapuu alla kolm tsümbiidiumit, kellest kaks suuremat suutsid eilse tormi käigus teha väikese õhulennu pingilt maha. Õnneks jäid kõik terveks ja ellu, kaotasid küll veidi mulda, kuid see sai täna väikse vaevaga asendatud. Päris omaette on aia keskele õunapuule sättinud end coelogyne, tema elukohaks on varjuline koht, kuhu otsest päikest kordagi päeva jooksul ei paista. 

Nii nad mul siis suvtavad. Tuppa on jäänud veel den. Berry oda, catasetumid ja vanilla. Vanilla peamiselt selle pärast, et ta on oma redeliga küllaltki ebastabiilne tegelane ning esimene tuuleiil lükkaks ta ilmselt koheselt pikali, seda õnnetust mul veel vaja. Catasetumid lähevad õue kohe, kui nad on korralikult juurdunud ning dendrobium siis, kui õite ilu on hääbunud. Ahhaa, vanda on ju ka toas. Tema oleks saanud täna õue elama, kui ilm poleks külmaks läinud, seega ootame järgmist soojalainet. 

Kas teil juba sõbrad õues? Millal viisite? Kelle saab suveks õue, kelle aga tuppa jätate? :)

Rõõmsat kooskasvamist?