Orchids and more sügistellimus

Eile (3.09) sain kätte augustikuise tellimuse Orchids and more aiandist. Parasjagu oli neil suur suvine allahindlus ning hinnad olid tõesti ääretult soodsat. Minu tellimusse leidsid oma tee kolm taime: Erycina pusilla, Cattleya Blc. Persepolis 'Splendor' x walkeriana s.a ja Bulbophyllum Emily Siegerist. 

Alustame siis juttu kõige väiksemast - Erycina (psycomorchis/oncidium) pusillast. Hinnaks oli taimel 8€. Taims saabus korgile monteeritult ning ühe vana õievarrega, lehtede vahelt paistev imepisike harkjalg annab lootust, et peagi on oodata uut vart ja uut õitsemist. Väike lootus küll oli, et taimi on veidi rohkem kui vaid üks, aga vähemalt see üks on hea tervise juures. Pildile jäi püüdmata, aga juurte peale panin mõned tutid turbasammalt, et oma elu vähekene lihtsamaks teha kastmise osas. Need pisikesed niidid kuivad juba mõne tunniga krõbedaks. 

Suuruselt järgmine on Cattleya Blc. Persepolis 'Splendor' x walkeriana s. a (6€ 1a õitsemiseni). Nii palju kui interneedus mind aitas, jõudsin vanemate osas nii kaugele, et Lc. Persepolis 'Splendori' uhked vanemad on C. Kittiwake  ja Lc. Pegi Mayne. 

Taim ise nii rõõmustavas seisus ei olnud, kui oleks lootnud, aga katleiad tunduvadki olevat oma juurte poolest küllaltki tujukad. Taim oli saabudes krõbekuiv (loomulikult ei saa seda kellelegi ette heita) ning pott tohutult väike, nii et taim ise püsti seista ei suutnudki. Kodus harutasin ta potist välja, andsin hea lõuatäie juua ning sättisin end istutama. Ega juuri teab mis palju järgi ei jäänud, mõned siiski. Kogu loo juures on rõõmustav see fakt, et uus pojake on arenemas ning temaga koos on end välja pistnud ka uued juured. Ah jaa, substraadiks kasutasin peenetükilist perliidiga segatud substraati. Kevadine eksperiment juurtetu katleiaga seal igatahes õnnestus. 

Ja viimane, kõige suurem - Bulbophyllum Emily Siegerist (8€). Siin muidugi tuleb märkida, et oma olemuselt on kõige suurem siiski katleia, kuid tellitud taim oli märkega XXL, mis tähendab lihtsalt seda, et taimi on potis tohutult. Kuna taim oli väga sügavas potis ja poolenisti üle poti ääre, siis puhtalt oma mugavuse ja heaolu huvides panin ta veidi laiemasse ja tunduvalt madalamasse potti (esimesel pildil taustal). Uue ampli laiuseks on suisa 25cm, ostes küll kartsin, et jääb liiga suureks, aga lõpuks kui taim oli potti paigutatud, siis ega väga palju väiksem ta olla polekski saanud (kui siis õige pisut). Paistis, et taim oli alles hiljuti sinna potti istutatud, keskel oli bambuspulgast fiksaator. Istutamisel kasutasin sama substraati, mis potis oli, sest see oli täiesti korralik, sekka sättisin värsket turbasammalt ning poti vooderdasin pealt ka turbasamblaga. Seda just seepärast, et ka need vallatud bulbid, kes olid seni kasvanud pea alaspidi, end kenasti substraati suunaks. 

Potist välja võtmise käigus pudenesid mõningad bulbid laiali. Paar vana ja täiesti elutut viskasin minema, paar kabedamat aga sättisin tühjadesse aukudesse. Oli küll mõttes, et võib-olla jagaks mõnele huvilisele mõne jupikese, aga praegu süda veel ei luba. Vaatan õitsemise ära ja kui siis enam potti ei mahu, siis jagan heldelt.

Lõpptulemus sai isegi võrdlemisi viisakas, eks ta üks paras pusimine oli, kõiki neid akrobaatidest bulbe substraadi poole suunata, aga ega väevõimuga ei saa ka midagi. Kasvavad nad lõpuks ikka täpselt nii nagu neile sobib.

Potti valguse alla sättides käis aga peast läbi üks imelik mõte. Ma usun, et paljud meist jumaldavad paksult taimi täis potte, nad näevad ülilahedad välja ja endale saab ju ka pai teha, kui pott on täis kasvatatud. Samas aga kaob ära see oh ja ah, kui mõni bulb on juurde tulemas või kuskilt paistab mingi nublu, mille kohta ei tea, kas see on vars või bulb. Ega sellel arutlusel siin mingit sügavamat mõtet polegi, kui lihtsalt öelda, et vahel on ju toregi, kui taimi on vähe, iga pisemgi muutus toob nii palju rõõmu, samas kui väga tihedalt kokku kasvanud taimedel ei pane teine kord tähelegi, et ta on tublisti mõne bulbiga hakkama saanud või kuskilt tuleb varreke, mida märkad alles siis kui ta sulle sõna otseses mõttes end silma torkab. Kel vähegi viitsimist minuga sel teemal veel edasi mõtiskleda või oma arvamust jagada, ootan rõõmuga kommentaare. Ja loomulikult huvitab mind tohutult, mida keegi viimasel ajal oma kollektsiooni juurde on muretsenud.  :)

Seniks aga rõõmsat kooskasvamist!   

Suvi läks kui unenägu

Ilmad on juba piisavalt külmaks läinud, et kogu oma soojalembeliste kollektsioon tuppa kolida. Loomulikult on see igasügisene probleem, et kevadel välja viidud taimed on suve jooksul paljunenud ning sügisel tuleb neile kõigile koht aknalaual leida. Nii ka sel suvel. Kollektsioon on suurenenud, mitte küll teab kui palju, aga juba paar taime lisaks annavad tunda.

Läbi raskuste mahtusid nad siiski kõik akendele ära. Mahutamisel on sel sügisel paraku piirang. Põhjuseks nüüd Actaraga kontrolli alla saadud villtäide invasioon. Jah, ühtegi villakat ma viimasel ajal enam näinud ei ole, aga selge on see, et ükski taim vähemalt jõuludeni nende lähedusse ei saa. Loomulikult vähendab see kasvuruumi vähemalt kolme akna võrra ja igaüks, kes oma orhideesid looduslikus valguses kasvatavad, saavad ilmselt sellest probleemist ka väga hästi aru.

Natukene ka edasistest plaanidest, mis paraku olude sunnil saavad toimuma teadmata ajal tulevikus. Nimelt, et mitte õue kasvuhoonet talveks lihtsalt niisama tolmu koguma viia keldrisse, on plaanis üles seada riiulil kunstvalgusega kasvukoht. Edaspidi peaks see koht asuma köögis, mis aga on hetkel on paras sõjatanner oma lammutamiste ja ülesehitamistega. Plaan aga selline on, elame näeme, mis sellest mõttest saab.

Kasvuhoonest aga nii palju, et pärast esimest hooaega võin öelda, et konstruktsioon on hea, peab kenasti ka tuultele ja tormidele vastu, kui esimesele (maaga tasapinnal olevale) korrusele kõnnitee kivi asetada. Muul juhul ilmselt võtaks tuule alla. Küll aga pole ma nii rõõmus kile lukkude üle. Poole suve pealt ütles üks lukk üles ning enam alt otsast kokku ei jookse. Otseselt see nüüd muidugi kasutamist ei sega, aga piisavalt et mingil määral seda mõnusat niisket ja sooja keskkonda jahedatel päevadel rikkuda. Loomulikult ma ei hakka selle pärast uueks hooajaks uut kilet ostma. Selline väike ülevaade siis minikasvuhoonest.

Tänavune suvi oli laias laastust sarnane eelmisele, küllaltki jahe ja küllaltki niiske. Masdevalliad naudivad seda veel siiani õues täiel rinnal, lilla taaskord õites. Liisu lillede masdevallia on ka lõpuks ometi omale hoo sisse saanud ning teeb nüüd hoolega pojakesi, jõudu talle. Sügisel Jardinist allahinnatuna ostetud masde läks aga eile kogu oma olematuses prügikast - kurb. Juuri talle ei tulnudki, uutest võrsetest rääkimata. Aga ma vähemalt üritasin. Õitsema sättijaid on ka mõningaid, näiteks Howeara Mini Primi ja Howeara Lava Burst ja suure üllatusena ka eelmise aasta oktoobri alguses saadud varajane sünnipäeva kingitus - vanda. Esimesed tublid on aga juba õites. Eelnevalt mainitud lilla masdevallia ja lõhnav ontsiidium Kathrin Zoch. Kathrinist tuleb peagi ka eraldi postitus, on mida oodata.

Katleiad on õues hoolega jõudu kogunud ning potid on valgeid juuri paksult (see on nüüd muidugi küll perspektiivi küsimus) täis kasvanud ning aprillis praktikale kaasa soetatud katleia puhul võiks oodata ka õitega rõõmustamist. Jääme ootama.

Pilte selles postituses küll eriti ei ole, aga sügis on pikk ja kooli kõrvalt on blogimiseks aega tunduvalt rohkem kui teise Eesti otsa tööle sõites, seega küll igast taimest (või perekonnast) tuleb ka oma lugu.

Loomulikult kui on mingi konkreetse taime käekäigu kohta küsimusi, võib neid alati kommentaariumis esitada, vastan hea meelega.

Rõõmsat kooskasvamist!

Minikasvuhoone talveks

Sattusin täna realisatsioonikeskusesse šoppama ning alati leiab ju kuskilt mingi lõpp vajaliku vidina, mida on nüüd ja kohe hädasti vaja. Antud hetkel osutus selleks elho minikasvuhoone. Hind oli ka täpselt selline, et kui ruumi ja taimi oleks võiks suisa mitu kohe võtta - 2.50€. 

Kaasas oli tal loomulikult külvikastile vajalikke vidinaid - viis sildi alust, kühvel ja pakk säilivust kaotavate ürtide seemnetega.

Koju jõudes katsetasin kohe ära, mis suuruses ja mitu taime karpi pahuks. Ilma järgi mahutaks ta õhuvagedega umbes kuus pisikest potti. Selliseid minikuukingade potte, ma jään nüüd vastuse võlgu, mitu cm need potid on, aga ehk igaüks kujutab ette, millest jutt. Kõrgust on piisavalt, et mahutada ka suuremat sorti tolumniat, 

Karbil on peal kenasti avatav ja suletav luuk, kui seda nii saab nimetada, ning mõlemal pool otsas õhuaugud. 

Olen oma ostuga rahul ning minu pärast võib nüüd talv vaikselt tulema hakata, me oleme valmis! Kui aeg seal maal, siis katsun kirjutada ka väikese postituse sellest, kes ja kuidas karpi kolivad. 

Seniks aga rõõmsat kooskasvamist!

Katleiad

Peagi hakkab enamikel taimedel jõudma kätte aeg, mil tuleb taas tuppa kolida, seega on aeg teha vahekokkuvõtteid. Alustuseks katleia, kes sai ostetud bauhofist, et üksildasse Haapsallu kaasa võtta parktikaajaks midagi õitsevat. Õied muidugi hingematvalt ilusad, aga juuri selle eest mitte ühtegi. Suvi on aga kenasti ka juuresüsteemile mõjunud, seda kõike tänu uutele poegadele, kes on kenasti kosunud ja kasvanud. 

Pildi tegemiseks harutasin korraks paksu samblakihi värsketelt juurtelt ära ning ausalt öeldes imestasin ka ise, siiani kõige ilusam pilt, mida ma oma katleiadel näinud olen. 

Järjekordne juurtetu katleia on kenasti kosunud. Pojad pole teab mis suureks kasvanud, õitsemist tuleb tõenäoliselt veel aasta-paar oodata, aga juured on antud hetkel olulisemad. 

Sellega tõmban katleiade teemale mõneks ajaks joone alla.

Rõõmsat kooskasvamist!

Psychopsisest

Kõigile teile, kes te elate kaasa psycopsise beebi seliklustele ellujäämise rängas rägastikus. 

Kõige värskem beebi on siiani kenasti vastu pidanud ja kasvab kenasti. Psychopsised on tuntud oma aeglase kasvu poolest, ega see pojakegi lase endas pettuda. Kasvab visalt, aga ääretult aeglaselt. 

Juured, mis poti pealt paistavad on kenasti rohekaks minemas kastmisel, siiani pole julgenud veel istutamist ette võtta, ega otseselt mingit vajadust vist ka pole, katsume järgmise kevadeni oodata. 

Midagi on see värske sõber enda küljest veel kasvatama hakkamas, raske veel öelda, millega tegemist, kuid ehk saame peagi selleski selgust. 

Rõõmsat kooskasvamist!

Õitsema, seltsimehed!

Minu aias on saabunud õitsemiste ja pungumiste aeg. Esimene visa on juba puhkenud, mõned alles mõtlevad pikkade ja sirgete, õitega kuhjatud varte peale. 

Nagu eelmisel aastal augustis nii ka nüüd on esimesena oma ilu näitamas lilla masdevallia , loomulikult omast rumalusest ei ole ma (ilmselt) kuhugi üles kirjutanud, millal avanes esimene õis. Aga see selleks. Pärast talvist lehekaotust, on taim suvega kenasti kosunud, mitte küll nii ilusaks kui möödunud aastal, kuid loodetavasti järgmiseks aastaks on tegemist juba eeskujuliku põõsaga. Õisi on praegu vähem tulemas kui möödunud aastal, kuid loodetavasti ei jää õite koguarv lõpuks ikkagi alla, mis siis et väikse hilinemisega tulevad. 

Taaskord on masdet õnnistatud vihmase, niiske ja võrdlemisi jaheda suvega, viimane kuu aega pole ta minu käest kordagi vett saanud. Taim seega täielikult looduse rüpes ja emakese looduse helduses. 

Õite juurest nuppude juurde. Kevadel kolme euroga soetatud, mitte nii õnnelik, onc. Katrin Zoch üllatas alguses ühe varrega, loomulikult oli rõõm piiritu, asi läks aina paremaks. Peagi avastasin teise varre, üleeile kolmanda ja täna ka neljanda. On mida oodata. Kasvab ta minikasvuhoones, kastetud vihmaveega. 

Oma pisikese varrenupu pressis välja ka Lomesezia (syn Howeara) Mini Primi, vähe sellest, et ainult ühe, paari päeva pärast tuli ka teine. 

Täna hommiku avastasin ka tema sugulasel Lomesezia (syn Howeara) Lava Burstil pisikese varrealge. 

Olgu, erinevaid ontsiidiumeid ma juba tunnen, nendega on mul ennegi hästi läinud, aga järgmine sõber, oli täielik üllatus - vanda. Seda pisikest nublut olen juba veidi üle nädala jälgida saanud, kasv on võrreldes teiste vartega väga aeglane, aga loodetavasti vaatepilt seda võimsam. 

Sellised on siis selle kuu tähed. 

Rõõmsat kooskasvamist!

Cycnodes Jumbo Puff 'Taiyoung No.1' ja Cycnodes Taiwan Gold 'Orange'

Täna sain kätte oma viimase tellimuse käigus Schwerterist tellitud jumbud: Cycnodes Jumbo Puff 'Taiyoung No.1' ja Cycnodes Taiwan Gold 'Orange'.

Nagu esimese nimesti aimata võib, on tegemist päris hiiglasliku taimega.

Cycnodes Taiwan Gold 'Orange' on jumbo kõrval palju väiksem, kuigi samuti tunduvalt suurem kui siiani catasetumite puhul harjunud olen. 

Praeguseks neist uutest sõpradest kõik. Ümber istutamine tuleb taaskord kevadel, kui uus bulb on kasvama hakanud ja juuri jama hakanud. Olgu öeldud, et mõlemad taimed on siiski plastpottides, mitte savipottides, savipotid on ainult raskuseks, et nad õues uperkuuti ei lendaks. Kolisid mõlemad tsümbiidiumite kõrvale postamendile, elame näeme kauaks nad sinna jäävad, ilmad ei ole enam teab mis soojad. 

Millised "heitlehised" orhideed teie kollektsiooni kuuluvad? 

Rõõmsat kooskasvamist!