Märtsi ülevaade

Väike ülevaade siis sellest, mis praegu aknalaudadel toimumas on.

 Algatuseks Encyclia ciliare, kes on vahepeal kolm vennakest (või õekest) kasvatanud. Minu meelest on nad kolmekesi nii vahvad, järjestikku üksteisest veidi väiksemad (või suuremad, kuidas võtta).

Sildiga Colmanara ostetud ilus kollane ontsiidium on oma viimasest korrast imepisikesed pojad juba päris poegade mõõtu kasvatanud, tuleb märkida, et arenguid on näha iga päevaga. Ühtlasi, kui pojad suuremad on ja juured ka juba välja pistavad, siis peaks selle sõbra läbipaistvasse potti panema. Võtke seda kui mu meeldetuletust endale.

Järgmistel piltidel on laiutav Colmanara 'Jungle Monarch'. Ainus asi, mis mulle tema juures ei meeldi, on tema kasvustiil. No kohe kuidagi ei saa ta end püsti hoitud, ikka on vaja põrandale küünitada. Igatahes ootan ma temalt praegu küllaltki kärsitult õisi, ma isegi ei tea miks, kõhutunne on selline. Kõige suurema poja (esimesel pildil seltsimees, kes paremale poole küllili vajub) esimesed juurekesed on end ka välja ajanud ja ma pean vist praegu tõdema, et antud pilt on mu selle postituse lemmik pilt. Kas pole mitte värsked noored juured nii ilusad?

Mu lemmik kollane ontsiidium, kes hämmastab mind juba teist aastat oma ääretult kiire kasvuga, on oma kevadise poja täiskasvanuks kasvatamisega poolepeal. Juured punnitavad juba välja ja nende toetuseks panin poti pinnale, poja alla, ka näpuotsaga sammalt. Juured tulid niiske sambla peale välja nädalaga. Paraku on see sõber järjekordselt isepäike ja üritab iga hinna eest horisontaalset kasvu harrastada, aga küll me selle harjumuse välja juurime. 

Saabuv kevad on ka onc. sotoanumine kenasti mõjunud ja lõpuks ometi on kasv jälle käima läinud. Pojad kosuvad ja juured turritavad vaikselt. 

Dendrobium nobile beebid on mul siiani veel mõistatus. Nimelt just see pojake, kes omale nublud kasvatas. Kohe väga näevad need nublud välja nagu keikid, samas aga ei ole otseselt mingit loogikat selles, miks ainult üks omale keikid varrele kasvatab ja teised viisakalt poegi maapinnalt. Ühesõnaga, elame, näeme. 

Pisike tsümbiidium on hakanud ka uut poega kasvatama. Tema peaks ka lähinädalatel ümber istutama, pott on liiga suur.

Nüüd üks pildike võrdluseks eelmisele postitusele (ehk siis nädalase vahega pildid).

Alles tänases postituses ma saan aru, milline ontsiidiumi friik ma olen. Nüüd on oma aja ära oodanud hiljuti ostetud lõhnav ontsiidium ( kõigi eelduste kohaselt ontsiidium Katrin Zoch). Olemasolev pojake on ilusti kasvama hakanud ja juured turritavad ka.

Suure zygo ümberistutamisest ma postitust teha ei jõudnud, tuli see lihtsalt nii äkki ja vastu ööd, aga taustaks nii palju, et ta kasvatas oma uusimad pojad poti äärele. Paraku hakkas plastpoti serv juuri kahjustama juba ja nii ma teda veidi potis kohendasingi. Tulemus siis teie ees. 

Lõpetuseks lihtsalt mõned pildid zygodest ja nende sõpradest, sest need pildid lihtsalt meeldivad mulle. :)

Sellega siis praegu lõpetan! Ärge siis unustage, et homme algab orhideenäitus Jardinis ja botaanikaaias, kuhu igal ühel on lausa kohustus minna.

Ilusat kooskasvamist!

Kevad käes ja muud juttu ka

Kevad on nüüd ametlikult minu aknalauale saabunud. Esimene kuuking on alustamas õievarre meisterdamist. Teatavasti on minu kuukingadel kombeks õitseda alati juunis-juulis, ei ole ka see aasta mingit moodi erand. 

Selleks esimeseks tubliks on mu meeletult suur valge kuuking. Eelmine aasta oli ta ka esimene ja nüüd sama moodi. 

Umbes viis minutit enne selle nublu leidmist lugesin talle sõnu peale, et oleks juba aeg midagi toimetamaha hakata "kell" on juba varsti märts ja õitsemise aeg hakkab ligi hiilima. Ja seal ta siis ongi, pisikes, aga on. :)

Muust jutust nii palju, et lubasin siis mõni aeg tagasi teha kärbsepüünisega eksperimenti ja ostsin selleks ka klaaskera valmis. Sain lõpuks oma kärbsepüünise kätte Jardinist ja istutasin ta nädalalõpus kuplisse. Endale pidepunktiks taime õnnelikkuse kohta võtsin keskelt arenevad uued püünised. Ja peab märkima, et ära nad pole kärbunud, pigem ajavad ennast üha rohkem laiali. 

Keskelt on näha ka need pisikesed uued püünised, millest ülevalpool rääkisin.

Nüüd mõned päevad hiljem, on ta need pisikesed kenasti püsti ajanud. Tingimustest kuplis nii palju, et õhuniiskus on umbes 65% juures ning temperatuur, kui lamp ta kohal põleb, 26 kraadi juures. 

Ilusat vabariigi aastapäeva ja rõõmsat kooskasvamist!

Phal. Mini Mark

Jälle oli hirmsasti vaja Jardinisse minna ja ei saa ju (peaaegu) kunagi tühjade kätega koju tulla. Igal juhul, ma läksin sinna hoopis teise plaaniga, millest katsun nädalavahetusel kirjutada, aga koju tulin ikka koos Mini Markiga. Kuidas ma ta ikka poodi jätan, kui ta ainult 3.50 maksab?

Oleks veel lisaks temale ühe (kirjade järgi ) oranži lilla huulega cattleya koju vedanud, kellel oli õite "ümbrik" (sheath muide, kuidas seda eesti keeles öeldakse üldse?) isegi olemas, õnneks viimasel minutil avastasin, et see ilus priske uus võrse mädaneb juba alt otsast. Niisiis, seekord jäi ta sinna. Mini Mark aga oli täitsa läbi vettinud, et lausa tilkus. Kodus kakkusin kohe potist välja ja panin uude 11cm potti. Juured olid päris ilusad, paar tühja juppi lõikasin ära, aga üldiselt olen temaga rahul.

Varre tipus paistab ka uus pungake, loodame, et see ei kärbu kogu selle väntsutamise tagajärjel. Oleks enne seda märganud, oleks kiiremini koju sõitnud, aga elame näeme. Kolm õiekest on tal praegu ka küljes, ühest ilusamast pildike ka asitõendiks. :)

Rõõmsat kooskasvamist! :)

ÜMBERISTUTAMINE: Tiny Twinkle ja Tolumnia

Veebruar võiks olla juba ju kuu, kus on palju päikest ja aeg oleks oma lillekesi liialt ereda ja valusa päikese eest kaitsma hakata. Praegu tundub küll, et väljas on pigem november, mitte veebruar. Tänase märja ja lumise valentinipäeva tähistamiseks võtsin eile õhtul oma onc. Tiny Twinkle'it uurides plaani see põõsas laiali lammutada ja kõik eraldused omaette savipotti panna. Nii ma siis ka tegin. Lõunapaiku käisin Bauhofis pisikesi savipotte otsimas. Üllataval kombel oli neid praegu väga väikses valikus, mulle sobiva suurusega õnneks oli.

Algmaterjal, millega töötada oli aga selline

Praegu mulle tundub, et eraldi teemat sellest, kuidas Tiny omadega samblasse jõudis, ma kirjutanud polegi, Valetasin, on ikka eraldi teema.  Talv otsa veetis madalas samblaga plastpotis, aga otseselt midagi erilist ei juhtunud, samas poegi on tulnud üüratult ja uhhuu nagu ta mul on, kavatseb nüüd iga jaotuse pealt ühe või kahe varrega õitseda. Ma ei oskagi väga seisukohta võtta, kas peaksin need varred südametult ära lõikama või laskma tal siiski õitsemist üritada.

Aga lähme siis asja juurde. Esimene jaotus, saagu ta nimeks Tiny Twinkle I, sai selline.

Teine jaotud, Tiny Twinkle II

Kolmas jaotud, Tiny Twinkle III

Neljas jaotus, Tiny Twinkle IV.

Ja nüüd ma pean ütlema, et ma siiralt loodan, et kõik istutamisel tehtud pildid said õige lõpp-pildi juurde. Ma olen istutades küll ääretult kindel, et küll ma nad pärast ära tunnen, nad on ju nii erinevad - noh nalja. Igal juhul, eks järgmisel korral, hiljemalt kuu aja pärast, vaatame neid juba eraldi, kuidas neil läinud on. Aga sellised nad siis said.

Natukene protsessist endast ka. Pottide põhja, õigemini peaaegu poole potini, panin suuretükilist kergkruusa. Osalt selle pärast, et ühelgi jaotusel pole õieti juuri ja osalt selle pärast, et sammal piisavalt ventilatsiooni saaks. Kergkruusa peale lõikasin turbasammalt. Lõikasin kohe päris pudedaks, samas ei surunud tugevalt kokku, seega peaks taimedel küllaltki õhuline keskkond olema, küll aga piisavalt niiske, et juured areneks. Nagu taimede lõpp-piltidelt näha võib, panin päris poti peale ka mõned kergkruusa tükikesed. Katsetamise käigus selgus, et need pallikesed hoiavad taimi päris kenasti püsti, kui nad taime ja poti ääre vahele laduda, hiljem otsustasin aga kogu potipealse neid täis toppida. Ilusam vaadata ja ehk ei kuiva sammal ka nii kiiresti ära.

Nii palju siis Oncidiumist. Järgmine, kes juba pikalt potti minemist ootab, on suve alguses saadud Tolumnia. Kelle tsirkuseartistist pojake mind vähemalt pool aastat juba närviliseks on teinud.

 Enne korvist välja võtmist ligunes ta koos oma truu sõbra Vandaga ämbris. Ma pean tunnistama, et kuurte olukord oli palju ilusam, kui ma arvanud oleks. Viimase paari nädalaga on ta kasv ka palju kiiremaks läinud ja eks see oligi peamine indikaator, mille järgi ma otsustasin, et täna on see päev, kui ta lõpuks savipotti saab.

Teisel pildil,(andke andeks mu rosinaks tõmbunud sõrmed, olin neid selleks hetkeks juba tund aega samblavees leotanud) on see pisike tagurpidi kasvaja, kellest te ilmselt juba kuulnud olete. Päris ilus, arvestades, et ta iga päev ligikaudu 20 minutit veeall veedab. Juured on ilusad ja otsad aktiivsed, loodetavasti läheb temaga ka õnneks.

Igatahes. Tema kasvupinnaseks segasin kokku hakitud sambla ja suure kergkruusa. Loodetavasti on see hea valik, esiteks ei pea ma teda iga päev kastma ja teiseks on tal niiskust palju rohkem kui niisama korra päevas vees käies. Lisaks on mu süda palju rahulikum, kui aprillis pea kuu aega Tartust ja oma lilledest eemal olen, aga see on mõne teise korra teema.

Lõpetuseks sai ta potti päris kenasti. Pean küll ütlema, et pott on küllalt napp talle, aga siiski ükski juureke potist välja ei jäänud.

Isegi beebi (teisel pildil esiplaanil) mahtus kenasti samblasse. Ta meenutab mulle nii väga vallatut konnakest, koivad laiali ja puha.

Selline ta siis sai, sõbralik eraldamine ja uute pottidega kohanemine. Muide nende viie poti näol on tegemist minu kollektsiooni esimeste savipottidega. Kõigi eelduste kohaselt võiks see neile sobida. Tinyd said kõik aknale, alla käepärastest vahenditest (sushi karbi kaaned) kandik millele iga poti alla auku peotäis kergkruusa ja tilgake vett.

Ilusat sõbrapäeva õhtut ja rõõmsat kooskasvamist!

Vanilla

Andke mulle andeks pauside eest, mis postituste vahele üha tihemini tekivad. Eksamid võtavad oma aja. Küll aga proovin nüüd kiiresti rääkida ära jutu oma ühest värskeimast sõbrast vanillast.

Üks tore lugeja loovutas mulle nimelt eelmisel nädalavahetusel (31.01) oma pisikese vanilla taime, põhjuseks peamiselt ajanappus. Kuna ma viimasel ajal olen üha enam ennast harjutanud mõttega, et tegelikult oleks ju päris vahva teda ise ka kasvatada ja olen isegi spetsiaalselt erinevaid lillepoode läbi sõitnud, paraku aga pole leidnud mida otsin, siis olin loomulikult kahe käe (ja ka jalaga) selle loovutuse poolt.

Selline pisike ta siis on. Esimeselt pildilt on veidi ka näha, et varre tipp on veidi kuivanud. Tänaseks olen kuivanud osa eemaldanud ja loodan parimat. Pott tundub tal olevat umbes 9cm diameetriga. Täpset nime samuti öelda ei oska, küll aga tundub (ja tundub ka kõhutundele), et tegemist võiks olla Vanilla planifoliaga,samas ega teadmatus rõõmu taimest ei vähenda.

Ega mul rohkem midagi tema kohta veel öelda ei olegi. Nädalakese oleme koos kasvanud ja kumbki nuttes ära pole jooksnud (veel), seega võiks asi nagu toimida. :) Otseselt mingit edasiminekut sellise lühikese ajaga näinud pole, aga küllap kevade poole see muutub.

Igasugused nipid vanillaga kooskasvamiseks ja isiklikud kogemused on alati teretulnud!

Rõõmsat kooskasvamist!

Howeara 'Lava Burst' ja lõhnav ontsiidium

See kord alustan ma enda noomimisega, kuigi ilmselt ma lihtsalt ainult naeran selle peale ja vabandan end jälle enda silmis kuidagi välja. Ühesõnaga, lubadus, mille sügisel andsin (kevadeni mitte ühtegi uut hoolealust) sai täna murtud, sest kellelgi tuli kevade tunne. Milles "kevade tunne" seisnes? Selles, et päike tuli välja, rohi on lume alt välja sulanud ja isegi päris roheline ja psoojakraadidest ma üldse ei räägigi. Lühidalt otsustasin kella ühe paiku, et nüüd on just paras aeg minna kondama Jardini aianduskeskusesse ja Bauhofi. Bauhofi selle pärast, et märkasin reklaamlehes mingit uut substraati ja tahtsin kohe pakki katsuma minna, mida polnud, oli substraat. Sellegi poolest ei jäänud ka substraat ostmata. Kaasa tuli Kekkilä, mis oli see kord isegi päris viisakas seisus (mul nimelt pole Kekkiläga väga häid kogemusi olnud). Ja loomulikult uus ümbrispott. 

Jardinis aga leidsin leiunurgast mitmeid veenuskingi, sarnase lehestikuga nagu mul juba on, seega nemad jäid minust sinna. Aga kes ei jäänud võite juba pealkirjast lugeda. Howeara 'Lava Burst' hinnaks oli 5.50€ ja lõhnav ontsiidium 3.50€. Howeara on juba tükka ega soovide nimekirjas olnud aga täis hinnaga ei raatsinud neid kuidagi osta. Ei olnud teab mis esindusliku välimusega (õied kõrvale jätta), aga 5.50 oli juba veidi rohkem mokka mööda. Nii ma siis seisin tükk aega seal laua juures ja tõstsin üht potti ja teist kuni lõpuks leidsin selle ÜHE millel oli VÄHEMALT üks uus arenev taimeke küljes. 

Ontsiidium oli puhas emotsiooniost. Ma lihtsalt jumaldan lõhnasid ja isegi need ära õitsenud õied lõhnasid peaaegu ideaalselt. Ontsiidiumi puhul kordus sama, mis howeara juures. Lõpuks leidsin ühe taime, millel oli üks pisike ja üks suurem pojakas, ise olin veel üli õnnelik nagu oleks ei tea millega hakkama saanud. :D 

Koju jõudes läksid mõlemad kohe istutamisele. Ma pean tunnistama, et ma ei pea ennast eriti osavaks istutajaks. Päris piinlik kohe. Aga püsti nad jäid. 

Alustame siis howeara istutamisest. 

Teisel pildil ehk on aru saada, kus see kõige värskem pojake peaks olema. Igatahes, võtsin siis sõbra potist välja ja üllatusin kui poti sees oli vee üks pott. Sel puhul siis korvike, mille sees ta oli. Ega ma ei osanud kuidagi reageerida, pole kursis kas see peab nii olema või ei pea. Igal juhul panin minagi ta sinna korvi tagasi. Seda õudset valget potti aga ümber ei pannud. 

Tuleb välja, et juurte pildi olin ma suutnud ääretult värisevate kätega teha, seega peate mind lihtsalt uskuma, et juured ilusad välja ei näinud, aga samas ei olnud nad ka kuidagi moodi lödid ega lagunenud koost. Süüdistasin nende inetus välimuses sammalt. 

Leotasin teda veidi leiges kraanivees ja puhastasin üleliigsest samblast ja substraadist ja hakkasin uuesti korvi sättima. Noh jah, siin tuleb nüüd see koht kus ma alati tahaks uriseda, sest palju lihtsam oleks kui taim ise potti hüppaks ja omale puuklotsid juurte vahele topiks, aga ei. Kuidagi moodi sai ta ikka sinna korvi minu kesise tetrise oskusega. 

Ontsiidimi kohta ma ei oska kohe väga mingit seisukohta võtta. 

Juuri oli tal päris palju, isegi väga kenad, küll aga jäid paljud lagunevad (noh teate küll, ümbris tuleb ümbert ära ja keskmine niit jääb alles) juured lõikamata, sest juured oli nii pusas, et mina neid kogu juuremassi lõhkumata lahti ei saanud. Mis seal's ikka, tuleb lihtsalt hoolega silma peal hoida. Käsi on ehk piisavaks mõõtkavaks juuremassi kohta. 

Nagu ikka siis ununes mul tegemata pilt potist. Noh jah. Igal juhul, valisin talle 12cm diameetriga Currlini poti, millele sulatasin kõigi alumiste aukude kohale külgedele 5-6 auku lisaventilatsiooniks. Üritasin teda nii hästi kui võimalik substraadiga sõbrunema panna. Eks me näe, kuidas ta sellega rahul on. Loodetavasti väga ei pirtsuta. 

Ahhaa, sellest pisikesest ontsiidiumi pojast, mida ma nii paaniliselt poes taga ajasin. Noh sellega läks natukene nihu. Nimelt kukkus ta mingil põhjusel juuri puhastades taime küljest ära ja nüüd on järel ainult üks suurem poeg. 

*Pean tunnistama, et lubadust murdes ma häbi ei tunne, seega sõltuvus on ületanud igasugused piirid. 

Rõõmsat kooskasvamist!