Väiksema katleia kohta pole ammu ühtegi postitust olnud, nüüd aga on selleks täiesti õigustatud põhjus. Pean tõdema, et ma olen meeldivalt üllatunud, et ta üldse veel elus on. Juuri tal ju õieti ei olnud, samas samblasse pole tema kunagi saanud. Selle asemel on ta istunud potis, niiske substraadi peal. Viimane postitus temast oli siis, kui ta hakkas uut beebit kasvatama, nüüd on see beebi juba võrdlemisi suur.
Küll aga ei tahtnud ma mitte beebist rääkida vaid juurtest. Ta on mu esimene katleia, kes omale viisakaid juuri kasvatab. Mitte, et mul neid katleiasid lademetes oleks - ei. Kuni viimase Bauhofi katleiani, oli neid mul ei rohkem ega vähem kui kaks. Tulles tagasi juurte juurde, siis kaks nädalat, mil ma temast eemal olin, on talle väga hästi mõjunud. Tõstes potikesi siia ja sinna, leidsin midagi väga ilusat.
Ma ei ole kunagi nii jämedat katleia juurt näinud, tõsiselt. Kõik on alati olnud sellised peenemat sorti nöördi mõõtu, aga see juur on lausa suurema kuukinga juure moodi. Ilus kollane tipukene iga päevaga rohkem poti põhja poole trügimas.
Poti pinnal olevad juured ei anna kuidagi potis oleva juure mõõtu välja, aga puhas rõõm siiski. Ja neid rõõme tuleb aina juurde. Kevad on üks ilus aeg.
Rõõmsat kooskasvamist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar