Tartu Ülikooli Botaanikaaia orhideenäitus 2016

Järjekordselt olen jõudnud postituseni, mis sisaldab endas rohkem pilte kui juttu ise. Ma loodan, et teil jätkub püsivust minuga sel teel kaasa liikuda ja minu piisavalt püsivust teile seda ilu pakkuda. 

Jutt käib botaanikaaia orhideenäitusest nagu pealkiri juba ka reedab. Pikk jutt olevat aga....jutt, seega hakkame pihta. 

Teie ees on Cattleya intermedia var. aquinii. Nii mulle kui emale meeldivad tohutult katleiad, paraku on botaanikaaias neid näha häbiväärselt vähe.

Pean tunnistama, et ma olen liiga kaua alahinnanud seda imekaunist lumekuningannat - Coelogyne cristata. Näitusel jättis ta mulle aga lähedalt vaadates nii sügava mulje oma veidi keerdus kroonlehtedega, nii et pidin endalegi ühe ikkagi ostma. Sellest aga järgmises postituses.  

See tilluke õieke ei meenutanud mulle alguses absoluutselt kuidagi moodi dendrobiumit, kes ta aga tegelikult on. Dendrobium aberrans.

Dendorbiumitest ma teatavasti ääretult vaimustuses ei ole, aga kui selline kodus peakohal õitseks, oleks küll väga ilus. Meeldimisel on oma osa loomulikult ka värvil - valge ja lilla/roosa, roosa värviga müüks mulle kasvõi prügikoti maha. Dendrobium amethystoglossum.

Järjekordselt üks dendrobium, kes esimesel pilguheidul üldse mitte dendrobiumi mulle ei meenutaks, pigem nagu mõnda ämblikkäppa. On ta aga Dendrobium 'Hilda Poxon'.

Tohutult vahva õiega dendrobium - Dendrobium Nora Tokunaga.

Sellise pisikese tähekese kodustaks isegi ära - Dendrobium striolatum.

Selle dendrobiumi puhul meeldis mulle kõige enam tema kasvukoht - treppi käsipuu küljes rippudes.Ühtasi tähendas see seda, et õied on täpselt silmade kõrgusel ja katsu sa tast siis mööda vaadata. Dendrobium x delicatum.

Üks armas pisikeste õitega taimeke, kelle sugulast ma hoolega jahin. Lõhn pole teab mis meeldiv, pigem nagu kerge sõnnikulõhn, aga kuna sugulase õit pole nuusutada saanud, siis õndsas usus loodan, et toas teda pidada ehk kannatab. Teie ees on Dendrochilum uncatum.

Epidendrumite õied on mulle viimasel ajal aina rohkem meeldima hakanud, nad on küllaltki pisikesed, aga värve on nii palju erinevaid. Epidendrum Ballerina.

Selle ilusa roosaka lillekese järgi sügelevad ka küüned, oi kui väga, aga õnneks/kahjuks sattusin nägema videot, milles oli näha, milliseks suureks elukaks ta kasvada võib ja vot ruum on see, mida mul ülearu palju ei ole. Epidendrum centropetalum.

Väike tumedam aktsent õie keskel on kuidagi nii võluv - Epidendrum vitellinum x ( tripunktatum x semialperta).

Üks uhke Dendrobium nobile. 

Loomulikult ei saa üle ega ümber vandadest. 

Howeara õie nägemine kinnitas mulle veelkord, miks ma selle taime endale ostsin ja milline on üks hetk tasu ta ellu äratamise eest.

Ainus võimalikult viisakas pilt Onc. Sharry Babyst on see, kus ainult osa ta varrest peal. Muudel piltidel sulandusid õied taustaga kokku ja eristada oli midagi päris keeruline. 

Järgnevalt tuleb valik veenuskingi. 

Paphiopedilum delenatii

Paphiopedilum Rosy Dawn

Tohutult kaunis Phragmipedium Memoria Dick Clements.

Prooviks kõik sinikäpad ka ühte kohta kokku saada. 

Ja loomulikult kõik kuukingad. 

Phalaenopsis 'Philadelphia'

Liparis 

Natukene häbelik katleia. 

Masevallia

Paar tsümbiidiumit.

Paar katleialist, paraku ei õnnestunud mul kuskilt näha nende nimesilt. 

Veel üks ilma nimesildita ontsiidium.

Üks vast kõige huvitavama õiega orhidee oli Mormolyca ringens.

Ja lõpetuseks, kuid mitte kuidagi moodi viimast kohta vääriv Pleione formosana.

Ma kohe väga loodan, et mul ükski pilt nüüd vahele ei jäänud ning ma loodan, et teie naudite seda ringkäiku täpselt samapalju kui mina. 

Ilusat kooskasvamist!

Märtsi ülevaade

Väike ülevaade siis sellest, mis praegu aknalaudadel toimumas on.

 Algatuseks Encyclia ciliare, kes on vahepeal kolm vennakest (või õekest) kasvatanud. Minu meelest on nad kolmekesi nii vahvad, järjestikku üksteisest veidi väiksemad (või suuremad, kuidas võtta).

Sildiga Colmanara ostetud ilus kollane ontsiidium on oma viimasest korrast imepisikesed pojad juba päris poegade mõõtu kasvatanud, tuleb märkida, et arenguid on näha iga päevaga. Ühtlasi, kui pojad suuremad on ja juured ka juba välja pistavad, siis peaks selle sõbra läbipaistvasse potti panema. Võtke seda kui mu meeldetuletust endale.

Järgmistel piltidel on laiutav Colmanara 'Jungle Monarch'. Ainus asi, mis mulle tema juures ei meeldi, on tema kasvustiil. No kohe kuidagi ei saa ta end püsti hoitud, ikka on vaja põrandale küünitada. Igatahes ootan ma temalt praegu küllaltki kärsitult õisi, ma isegi ei tea miks, kõhutunne on selline. Kõige suurema poja (esimesel pildil seltsimees, kes paremale poole küllili vajub) esimesed juurekesed on end ka välja ajanud ja ma pean vist praegu tõdema, et antud pilt on mu selle postituse lemmik pilt. Kas pole mitte värsked noored juured nii ilusad?

Mu lemmik kollane ontsiidium, kes hämmastab mind juba teist aastat oma ääretult kiire kasvuga, on oma kevadise poja täiskasvanuks kasvatamisega poolepeal. Juured punnitavad juba välja ja nende toetuseks panin poti pinnale, poja alla, ka näpuotsaga sammalt. Juured tulid niiske sambla peale välja nädalaga. Paraku on see sõber järjekordselt isepäike ja üritab iga hinna eest horisontaalset kasvu harrastada, aga küll me selle harjumuse välja juurime. 

Saabuv kevad on ka onc. sotoanumine kenasti mõjunud ja lõpuks ometi on kasv jälle käima läinud. Pojad kosuvad ja juured turritavad vaikselt. 

Dendrobium nobile beebid on mul siiani veel mõistatus. Nimelt just see pojake, kes omale nublud kasvatas. Kohe väga näevad need nublud välja nagu keikid, samas aga ei ole otseselt mingit loogikat selles, miks ainult üks omale keikid varrele kasvatab ja teised viisakalt poegi maapinnalt. Ühesõnaga, elame, näeme. 

Pisike tsümbiidium on hakanud ka uut poega kasvatama. Tema peaks ka lähinädalatel ümber istutama, pott on liiga suur.

Nüüd üks pildike võrdluseks eelmisele postitusele (ehk siis nädalase vahega pildid).

Alles tänases postituses ma saan aru, milline ontsiidiumi friik ma olen. Nüüd on oma aja ära oodanud hiljuti ostetud lõhnav ontsiidium ( kõigi eelduste kohaselt ontsiidium Katrin Zoch). Olemasolev pojake on ilusti kasvama hakanud ja juured turritavad ka.

Suure zygo ümberistutamisest ma postitust teha ei jõudnud, tuli see lihtsalt nii äkki ja vastu ööd, aga taustaks nii palju, et ta kasvatas oma uusimad pojad poti äärele. Paraku hakkas plastpoti serv juuri kahjustama juba ja nii ma teda veidi potis kohendasingi. Tulemus siis teie ees. 

Lõpetuseks lihtsalt mõned pildid zygodest ja nende sõpradest, sest need pildid lihtsalt meeldivad mulle. :)

Sellega siis praegu lõpetan! Ärge siis unustage, et homme algab orhideenäitus Jardinis ja botaanikaaias, kuhu igal ühel on lausa kohustus minna.

Ilusat kooskasvamist!