Märts 2018

Palun, kallid lugejad, kui teid siia üldse veel jäänud on, vabandage minu pikk eemalolek. Mis siis vahepeal juhtunud on, kus ma olnud oled? Ega polegi väga kuskil olnud, ikka siin samas, aga vahepeal on saanud minust diplomiga õde, see ehk seletab mõndagi.

Möödunud suvi, oi sellest on juba hirm kaua aega möödas, oli lillede jaoks raske. Talve jooksul on kollektsioon kandnud mitmeid kaotusi, aga samas ka, viimase nädalalõpu valguses, mõningaid võite. Coelogyne cristata, kes aasta tagasi õitses, või oli isegi õied juba praeguseks langetanud, on samuti möödunud suve põdemas ning valmistamas kolme uut bulbi. Õisi selleks korraks ei tule. Aga loodame, et külma talve järgi tuleb mõõdukalt kuum suvi.

2. märtsil algas jälle traditsiooniline (9 aastat on ikka päris arvestatav traditsioon) orhideenäitus Tartu Ülikooli botaanikaaias, millel järjekordselt müügiga tegeleb Jardini aianduskeskus. Müüdavate taimede arv on suur, kuid hobikasvajajale, kelle ilumeel ja väljakutsete janu ihaleb rohkema kui kuukinga järele, on valik veel kesisem kui möödunud aastal. Samal ajal toimub orhideenäitus ka Tallinna botaanikaaias, kus müügiga tegeleb Flores aed, kelle valik pakkus põnevust ka mulle.

Tartu näituselt õnnestus mul leida vaid kaks taime, keda tegelikult ka oma kollektsiooni olen soovinud. Seekord ei teinud ühtegi emotsiooniostu, koju jäid nii "oh kui ilus, mis siis, et.." kui ka "no kus see lõhnab ikka mõnusalt...". Seega sattus reedel minu ostukorvi angrecum, kelle näol on tegemist aafrikas ja madagaskari piirkonnas kasvava, kasvult  pehmelt öeldes hiiglasliku orhideega. Temperatuuri osas eelistab pigem sooja, kuid on ka liike, kes eelistavad pigem jahedamat temperatuuri. Mida minu konkreetne taim eelistab, tuleb hakata välja selgitama, sest nagu eelmainitud müüjale kohane (kivi osalt ka varustaja kapsaaeda), ei lisata taimele passi, rääkimata nimest. Kasvu kohta võiks arvata, et tegemist võiks olla angrecum veitchiiga, aga kui passi ei ole, on see pakkumine sama hea, kui ennustada mis ilm on kolme aasta pärast kolmapäeval.

Teine taim on oma nime poolest phaius. Jutt täpselt sama, võib eeldada, et tegemist on õite järgi Phaius schlechteri x pulcher var. albaga, aga jällegi see on vaid eeldus. Taim on ise küllaltki viisakas, kahe bulbiga ja kahe õievarrega tugev taim.

Kolmas taim tuli minu juurde bussiga Tallinna näituselt ja temaks on Sedirea japonika, kellel on ilus õievars, millel pisikesed arenevad nupud. Hoiame nüüd kõik kenasti hinge kinni, et see varreke külma ei saanud ja oma nupud kenasti suureks kasvatab, siis näeme kõik milline see sõber välja näeb.

Sellised on siis viimase aja uuemad uudised.

Rõõmsat kooskasvamist

Suvi õues

"Suvi läks kui unenägu, mängides ja joostes" 

Kersti Merilaas

Suure häbiga pean tunnistama, et terve suvi on läinud nii kiiresti, et pole üldse aega olnud kirjutada. Küll aga tuleb tunnistada, et ega midagi üüratult põlevat pole ka juhtunud. 

Algatuseks õnnestus mul Prismast leida raamat, mida ma rumala peaga ettetellimisega endale ei tellinud. Tegemist on tõesti kulda väärt raamatuga. Kuidas see ütlemine nüüd oligi, enne kui lähed Pariisi, käi ära Nuustakul. Orhideede Pariisi on avastatud juba aastaid, kui kodustest orhideedest on teadmisi siiski vähe. Nüüd aga on raamat öökapil ja iga päev õpin midagi mõne Eestimaise orhidee kohta. Kellel vähegi huvi, soovitan soojalt selle raamatuga tutvuda.

Loomulikult on suvi minu aknalaual kuukingade hiilgeaeg. Peamine põhjus vast selles, et kui linna keskkütte kevadel välja lülitame, läheb maja tunduvalt jahedamaks ning kuukingad arvavad, et talv on käes. Jahedus ja rohkelt valgust paneb kõik nad järjest õitsema.

Mõni sõber soovib lisaks õitele veel tittesidki teha. 

Kasvuhoone on loomulikult jälle püsti seatud. Küll aga on sellele suvele iseloomulik vähene päike teinud korralikku laastamistööd. Põletusi on saanud peaaegu iga taim, olgugi, et kasvuhoonet katab kahe, mõne koha pealt isegi kolmekordne varjukangas. Tuleb tunnistada, et tänavune suvi on üks kehvemaid minu kogemuste juures. Ilmselt oma osa on sellel loomulikult ka külmal juunil ja juulil, kasv on aeglane. Eelmisel suvel selleks ajaks olid juba mitmetel taimedel varred ja pungad peal, praegu on selleks tubliks ainult Onc. Katrin Zoch.

Onc. Katrin Zoch

Neof. falcata on kenasti poolteise kuuga minu juures kohanenud. Pojakesed, kellega ta mulle saabus, on tublisti kosunud ja kosuvad veelgi.

Neofinetia (vanda) falcata

Epidendrum porpax on selline taim, kelle hingeelule ma veel päris täpselt pihta ei saa. Tundub, et talle meeldib kasvuhoones, midagi hullu pole temaga juhtunud, samas võib öelda, et pole ka midagi head juhtunud. Ega muud kui jälgime, mis ta talvel tegema hakkab.

Epidendrum porpax

Veenuskingad seevastu paistavad küll seda suve nautivat. Oma olemuselt muidu aeglasekasvulised paphiopedilumid on suvega päris korralikult kosunud.

Onc. sotoanud on lõpuks hoo sisse saanud ning kaks mõnusalt suurt poega on sellel suvel valmimas. Lootus õitele püsib, ootame ja loodame.

Oncidium sotoanum

Neofinetia falcata

Bulb. Elizabeth Ann Buckleberry mõlemad taimed kasvatavad ilusti uut poega, suurem natukene kiiremini ja natukene suuremat, väiksem pisut tagasihoidlikumalt.

Bulb. Elizabeth Ann Buckleberry

Masdevallia on nüüd uhkelt õitsemas taaskord, võib vist öelda, et ta on terve aasta koguaeg õitsenud, isegi talvel püsis üks või kaks õit peal. Ausalt öeldes on tema mu selle suve lemmik, vaieldamatult. Ilus lopsakas õitsev taim. Tegelikult tahaks ta saada veel enne talve ümberistutatud, seisab juba 2015. aastast ühes ja samas turbasamblas, ilmselt seda enam eriti potis polegi.

Lumekuninganna (coelogyne cristata) on püsti ajanud kaks piiki. Kuna see suvi on kõik väga hiline ja aeglane, siis ilmselt on tegemist uute bulbidega, mis on kõvasti hiljaks jäänud. Õitsemiseni sel talvel, vähemalt õigel ajal, ta kindlasti ei jõua.

Tsümbiidiumitest tasub rääkida neljandast, kõige viimasest, cymbidium Ice Cascade'ist. Ümber ma teda istutanud ei ole, sel suvel ei plaanigi. Pott juuri täis veel ei tundu, uusi bulbe on selle eest palju. Pojad on kasvanud kenasti ning tõenäoliselt on õitsemine tema puhul küll võrdlemisi kindel. Arvestades uute poegade arvu, on lootust võimsale õitsemisele, kui kõik hästi läheb. 

Selline see viibinud ülevaade on.
Rõõmsat kooskasvamist!

Ühistellimus Schwerterist ja Cypripedium Macra Pink

Väga piinlik, et pole lausa mitu kuud jõudnud siia midagi kirjutada. Toimunud on selle eest nii mõndagi. Mais toimus sellesuvine esimene ühistellimus. Seeläbi jõudis minuni kaks miniatuurset taime. Teadagi, aknalauad pole kummist ning seetõttu tuleb vaadata pigem pisikeste taimede poole. 

Niisiis, esimese taimega jõudis minuni Neofinetia falcata. 

Teise taimena tuli Epidendrum porpax. 

Kumbki taim veel õitsemise nägu ei ole, aga ehk peagi. 

Vahepeal õitses ära ka aiaorhidee Cypripedium Macra Pink. 

Rõõmsat kooskasvamist!

Aprilli ülevaade

Pikka aega pole olnud mahti kirjutada, aga täna katsub seda siis vast veidi pikema postitusega kuidagi parandada.

Heitlehistest orhideedes alustades, siis esimesel pildil on Cyc. Jumbo Puff. Uus taim on päris suur juba. Juuri aga veel nii palju pole, et kasta võiks, seega elab veel vana bulbi varudes.

Cyc. Taiwan Gold. Kasvult veidi pisem, kuid väga tubli. Juuri tuleb ohtralt, kuid sama lugu, veel läheb aega enne kui kastma hakkan. Teiselt poolt vana bulbi annab märku veel üks pisike pojake, vaatame, kas temast areneb miskit või jääbki selliseks.

Catasetum incurvum x Ten Dragond 'Night Wasp' on 1. maile kohaselt (nagu ka eelmisel aastal) hakanud uut taime punnitama. Temal järgi võib juba kalendrit õigeks seada. Istub praegu vanast akvaariumist kohandatud terraariumis, 88% õhuniiskuse juures.

Catasetum charleworthii x ornithoides on kõikigest talvitujatest praeguseks kõige visam. Kasvu on tal küll veel vähe, aga see-eest on juures väga tublid. Elab samuti terraariumis kõrge õhuniiskuse juures. Kastnud teda veel ei ole, aga õhuniiskus hoiab sambla piisavalt niiskena, et ta ennast hästi tunneks, samas ei mädaneks. 

Terraariumist veel huvitamat: howeara mini primi on talv otsa hoolega uusi poegi meisterdanud lisavalguse all. Mõnel neist on päris arvestatav juurekava, mis kuidagi ei taha suunduda potti, vaid laia ilma rändama. 

Jonnipunnist psychopsison vaikselt ühe pisikese bulbi valmis saanud ning kasvatab sellele kõrvale uut. 

 Den. Berry Oda on järjekordsel õitsemisringil, praeguseks on jäänud veel õitsema kolm õit. Küll aga on need kolm täiesti piisavad, et tuba täita mõnusa vürtsikalt magusa lõhnaga.

Ka kuukingadel on saabunud kevad ning enamik neist on varte ja õite mesiterdamisega väga ametis.

Talvel lõiikamata jäänud vars ajab otsast lisa. 

Eelmisel suvel murdunud vars on ajanud külgharu. Loodame, et ei jää tulemata ka uus põhivars. 

Vana vars õitses talv otsa üksikute õitega, ei raatsinud pimedal ajal neist loobuda. Paar nädalat tähelepanuta ja juba on uue varre jagu õisi vana varre otsas. 

Mõni vars on kohe liiga pikk. 

 Paph. Pinochio olen saanud esmakordselt iseseisvalt õitsema. Teie ees on minu esimese õievarre teine õis. 

Paph. Delenatii on meisterdamas tõenäoliselt poega. 

Sügisel õitsema saadud katleia meisterdab poegi. Loodame, et kasvavad kenasti ning sügisel on oodata taaskord ilusat õitsemist. 

Päästeoperatsiooni katleia on kevadet alustanud taaskord korraliku juute kasvatamisega.  

Vanilla on endiselt hoos, sel kevadel aga tuleb taaskord hakata mõtlema, kuidas oleks võimalik teda toestada nii, et ta väga ei kõiguks.

Phal liodorol on endisel peal näituse õied ning kevadiselt pikad päevad on uued pungad paisuma pannud. Suutsin vahepeal omale selgeks teha ka, mille järgi ta lõhnab - kullerkupud!

Aasta aega vakka seisnud mini phal on lõpuks alustanud mingisuguse eluga. Aasta otsa kasvatas küll hoolega korralikke paksusi juuri, kuid lehti ei tulnud kuskilt. Nüüd on see päev siis käes, ilus lihav leht.

Ja lõpetuseks sai täna ette võetud esimesed istutamisel sel aastal. Esimesena sai uude potti Maxillaria tenuifolia. Tuli eelmisel aastal ühistellimuse korras Lucke orhideepoest, eelmisel hooaajal teda ringi ei istuanud. Nüüd siis kakkusin potist välja kuna juured olid vana poti juba mõraseks surunud. Vanud ja surnud juuri oli palju, kuid aktiivseid juureotsi oli ka omajagu. Uueks substraadiks sai turbasammal. Peamisel seetõttu, et janusemad taimed tunnevad end minu juures samblas hästi ning ühtlasi on minu jaoks mugavam, kui substraat on veidi rohkem vett siduv. 

Teine kes omale uue poti sai oli märtsis näituselt ostetud katleia hübriid, hiiglasliku punase õiega. See mis tema potis oli, on küll omaette ooper. Esimest korda puutun kokku sellega, et taim on istutatud ainult perliiti. Loomulikult sellest tulenevalt oli seal potis ka paks kiht korralikku libedat vetikat. Istutamise põhjus on esimeselt pildilt näha. 

Juuri eemaldasin päris hoolega, pooled juured olid sellises keskkonnas hävinud. Uueks substraadiks Kekkilä orhideesubstraat, peale katteks turbasammal, et värskete juurte lähedal veidi rohkem niiskust hoida.

Päris viimaseks üks pilt viimase aja ostust. Nimelt sai ostetud üks 13 eurine Maxillaria, kellel kahjuks täpsemat nime kaasas polnud.

Orchaholics Anonymus facebooki grupis pakuti talle nimeks Maxillaria spectabilis - kollane variatsioon, samas eks ilma passita jääbki ta vaid lihtsalt pisikeseks maxillariaks.

Päikselist kevadet ning rõõmsat kooskasvamist!