Beebid - jaanuar 2016

Ma ei väsi jälle kordamast, et kevad on tulemas ja just selle pärast käin tänases postituses läbi kõik beebid, kes mu aknalaudadel kosumas praegu on. Loodan, et on huvitav ülevaade. 

Algatuseks Encyclia ciliare, kes pikka aega ei teinud absoluutselt mitte midagi. Need pojakesed on aga nii kiire kasvuga, et kui ma neid viimati piilusin, olid nad vaevu pildistatavad, nüüd ajavad juba aga oksi laiali. Encyclia rõõmustab sel kevadel mind ja ehk ka teid kolme värske pojakesega. 

Promenaea. Sõber kes on nii palju rapsida saanud ja üleüldse näeb jube rääbakas välja, aga poeg kasvab. Väga rõõmustab. Küll aga tundub mulle, et tal võib küljes olla sama viga, mis oli nüüdseks surnud veenuskingal. Loodetavasti siiski mitte, aga elame näeme. Promenaea puhul ma ei väsi kordamast, et loodetavasti õnnestub üks tervem taim talle kevadel kõrvale soetada.  

Psychopsise tita kasvab lausa silmnähtavalt. Paistab, et poegade puhul vist ei pea väga paika väide, et psychopsised on väga aeglase kasvuga. Kõige suuremast lehest suuremaks saamisega läheb tal muidugi veel kõvasti aega. 

Vale-colmanara ehk "harilik" kollane ontiisium nr 2. Ma ei ole väga veendunud, et teie neid pisikesi silmakesi näete, aga mina näen. Eile kastmise käigus tulid need pisikesed välja, sest ma olen "koorija" (see kannatamatu kasvataja, kes kõik võimalikud kuivanud kiud ära koorib ). Mulle tundub, et olgugi et ma selle konkreetse ontsiidiumi juba sügisel ümber istutasin, peaks ta kevadel uuesti ümber tõstma. Mulle kohe üldse ei istu, et ma ei näe, mis potis toimub. Sama käib tegelikult ka encyclia kohta ja mõni selline on veel. 

Suur katleia on ühele peaaegu juba suurele pojale punnitanud veel kaks pisikest nublut. Loodetavasti õnnestub sügise poole ehk ka õit järjekordselt näha. Tal on tohutult ilus õis ja milline mõnus roosilõhn. 

 
Nagu näha, siis suurim pojake on peaaegu vana bulbi kõrgune (bulb + leht), näib, et selle pojakese puhul kasv pole seisma jäänud.

Väike katleia paistab praegu oma kasvus seisvat, ainsana kasvab esimesel pildil oleva taimekese juur, parem seegi kui mitte midagi. Küll aga avastasin täna, et meil on veel üks pojake juurde tulemas - tillu-tillu alles aga vähemalt on. :)

Bulbi ja tugipulga vahel täpselt hästi pisike munake. 

Kui eelnevalt oli juba juttu seismisest, siis üks hetkel seisev taimeke on teie ees Oncidium Sotoanum. Ei viitsi tema ka hetkel õieti midagi teha, aga loodame, et kui päike juba kõrgemalt käib ja veidi kauem tuppa sisse paistab, kasvavad pojakesed ka kiiremini. Ontsiidium on ju küllaltki kiire kasvuga.

Sellel häbiväärselt udusel pildil on Colmanara 'Jungle Monarch' kes on omale nii salaja pojakese kasvatanud, et mina märkasin teda alles eile. On alles suslik. 

Titadest rääkimise musternäide peaks olema hoopistükis valge dendrobium nobile beebid, kellest üks on hoopis endale beebi teinud. Endiselt ei ole ma päris veendnund, et need sõbrad ellu jäävad (kuigi juba päris pool aastat elavad sellises potis koos + veel peaaegu pool aastat samblas). 

Natuke tsümbiidiumitest ka. Suur tsümbiidium sai hakkama nelja pojaga, seekord mitte ühegi varrega, aga kui pole poegi, pole ka varsi, nii et ma pigem olen praegu tänulik nende poegade eest, küll tulevad õied ka. 

 Pisike tsümpa on endiselt oma kasvus ääretult aeglane, aga jällegi parem kui üldse mitte. Praeguseks on ta välja ajanud veel ühe pojakese alge, loodetavasti tuleb neid kevadel ja suvel veel juurde.

Catasetumi poiss ajab mul meele täitsa mustaks juba. Nüüd siis, jaanuaris, hakkab ta järgmisi lehti kuivatama, ajal mil ta peaks hakkama hoopis poega tegema. Pole aega poega ja isegi nagu ei paista, et kuskilt midagi turritaks. Ma kohe ei oska seisu- ega istekohta võtta. Loodame ainult, et poeg tulemata ei jää. Ega ma midagi ikka teha ei saa, tema ajab ikka oma orhideeasju nii nagu tema paremaks peab. 

Zygode kohta ma ei oskagi enam öelda, kas nende pojakesi veel tasub pojakesteks kutsuda,annavad juba täiskasvanud taime mõõdu välja, kuigi bulb pole veel moodustunud. Punase potiga sõber vist on veel veidi rohkem pojakese nime väärt, oranžis potis juba täitsa suured mehed koos. 

Ja lõpetuseks Tolumnia, kes on nüüd oma kasvukiiruse kätte saanud, sügisel alguse saanud pojake on juba päris suureks kasvanud ja juuri tuleb muudkui juurde. Tagurpidi kasvav poeg on endiselt tagurpidi ja kosub, aga ma loodan, et kui ma ta kuu-paari pärast savipotti sätin, saab ka tema ümber keerata ja ta saab kenasti laiutama hakata. 

Ilusat kooskasvamist!

Eksperiment: kärbsepüünis I

Pealkiri sai küll juba ehk uudishimu äratav, jutt aga poole igavam. Algatuseks siis veidi sellest miks. Varasügisel või oli see hoopis augustis, käisin Mileedi Tõrvandi laos kolamas ja silma jäi punt riputatavaid klaasanumaid, millel oli auguke küljepeal. Koheselt meenusid mulle pildid Pinterestist, kus sellistes anumates kasvavad erinevad lihasööjad taimed.

https://www.pinterest.com/pin/535013630708953109/

https://www.pinterest.com/pin/278660295670212463/

https://www.pinterest.com/pin/310748443011165696/

Saite nüüd väheke aimu, mida ma silmas pidasin. Lisaks silmailule ja uudishimule, kas tõesti on nii võimalik, polegi ammu ühegi eksperimendiga tegelenud. Niisiis käisin täna taaskord Mileedis, kus muuhulgas jäi väga mõistliku hinnaga (11€) silma mitmeid veenuskingi (õitsevaid) ja ka ääretult kena ludiisia (4€). 

Selline mu kerake siis välja näeb. Avause suurus on ~7cm, seega küllaltki suur. Riputamise aas tundub küllaltki õrn, seega ma ei ole päris kindel, kas ma julgen teda selle abil üles riputada, võib-olla peaksin makrameed õppima ja midagi talle ümber tegema. Ei oska veel öelda. 

Taime ma talle veel sisse ei saanud. Nagu alati, kui midagi on otsekohe vaja, siis seda pole. Minu arust on kõik kohad alati neid kärbsepüüniseid täis, aga nii palju kui täna ringi sõitsin, mitte ühtegi ei jäänud silma. Ju siis ei olnud veel nii kiiresti vaja. Aga selline plaan mul siis on.

Eks ma kanna jälle, ette kui midagi toimuma hakkab (loe kärbsepüünise leian :D ). 

Seniks aga rõõmsat kooskasvamist! :)

Mädanik 1 - Vanda 0

Nagu pealkirigi juba ütleb, on tänane imelühike postitus sellest, et mu armas, ilus, kaunis sinine vanda ei suutnud mädanikuga võidelda. Vaatamata kõigile ponnistustele arenes mädanik edasi ja täna öösel langes kogu rosett koos. 

Kui kellelgi juhtub olema mõni sarnase isendi pojake, keda mulle mõistliku hinnaga müüa sooviks (või annetada, mine sa tea), siis võib minuga alati ühendust võtta. 

Kaks ainsat õit ja patustamine

Jaanuari kuu on olnud aastaid minu akendel roheline kuu. Keegi ei õitse, vaid kõik on titeootel. Nii pole ka see aasta kuidagi moodi teistsugune. Ainus, kes mind rõõmustab on lahkunud vanaema pärandus, õrnroosa, kergelt šampanjatooni kuuking, oma kahe õiekesega.

Kuna kevadel peaks catasetumi beebi läbipaistvasse potti panema, siis oli mul hädasti pisikest potti vaja. Nii pisikesi pott müügil aga pole. Niisiis tuli bauhofist tuua üks minikuuking, kelle kinnaks 2.30€ ja ise näeb ülinunnu välja. Oeh, jälle kuuking.

Vaikne hääbumine

Täna pole mul mitte ühtegi head uudist, ainult kurb. Kõigile on ilmselt tuttav juba lugu "Kuuking Vandast". Ma usun, et ma olen ka siin blogis kuskil kirjutanud, et ta juured polnud eriti ilusad ja noh, ütleme nii, et nüüdseks pole tal üldse juuri. 

Räägime siis veidi lähemalt. Ühel päeval, see oli vist detsembris, kui ma nüüd ei eksi, kui ma vaatasin, et no need juured on ikka jumala untsus omadega ja sättisin mingi youtube õpetuse järgi talle turbasammalt. Niiskus hoid ilusti ja etteruttavalt ütlen ka ära, et samblal pole edasisega midagi pistmist. 

Viimasel ajal tuli tal pidevalt alumisi lehti ära. Muudkui kolletas ja kolletas ja täna vaatasin ja katsusin siis lähemalt. Jah, keskkohast ja juurte vahel on käimas mingi mädanemise protsess. Sõber läks koheselt operatsioonile. Esimene mõte oli muidugi, et nojah, sinna see mu kõige lilleke nüüd lõppebki. Edasi aga kogusin end veidi ja ja otsustasin, et kuna ta nagunii mul juba minekul on, siis mis ikka hullemaks minna saab, proovin veel.

Lõikasin mädanenud kohast vedi kõrgemalt alumise otsa maha (viinaga desinfitseeritud skalpelliga) ja kaneelitasin haava. Panin väiksesse potti turbasambla (hetkel kuiva) ja pistsin järgi jäänud köndi sinna sisse. Ma ei tea kas see töötab, aga proovida ju võib. Lisaks kolis ka tuppa kus on võimalik teda niisutajaga aurutada. 

Kui kellelgi on paremaid ideid, mida võiks veel proovida, siis võib julgesti teada anda. 

Mõeldes kevadele ja suvele

Nagu ikka on vaja võimalikult varakult hakata mõtlema kevadele ja suvele. Millised taimed tahavad uut kasvupinnat, millised uut pott? Millised taimed tahavad üleüldse õhust potti ja kuhu nad panna, kui väljas on 20 ja enam kraadi sooja. Ühesõnaga on minu mõtted ja kohati ka teod juba otsapidi kevades ja suves. Seda hetke ära kasutades soojendasingi auto üles, lükkasin paksu lumekihi maha ja sõitsin Bauhofi. 

Nimelt juba eelmisest suvest saadik käivad mul mõtted riiulitega minikasvuhoone pihta. No ei ole puud kuhu otsa kõiki oma rohelisi koduloomi suveks viia ilma, et nad järjekordselt grill-liha värvi ei omandaks. Ühesõnaga, Bauhofi vedasin ma end esialgu vaid selle pärast, et plaan on kevadel tolumnia panna savipotti. Jah, lihtsalt savipotti ilma ühegi kasvupinnaseta. Ma ei tea, kas see toimib nii nagu ma loodan, aga proovima peab. Nagu näha, siis paljasjuursena on tal minu juures küllaltki keeruline. Õhuniiskus kipub uute akendega olema igapäevaselt 38% juures ja kõrgem (~10%) vaid siis, kui õhuniisutaja töötab. Aga kaua sa jõuad seda tuba aurutada, elad ise juba nagu udumetsas. Igal juhul plaan on siis selline. Ja Tolumniale valisin savipoti, mis on 7cm diameetriga. Ujumas hakkab ta käima koos oma potiga, et ta veidigi niiskust hoiaks. 

Tolumnia kõrval on mul teatavasti veel üks paljasjuurne - vanda. Tema jaoks sai ka savipott ostatud, küll tunduvalt suurem (18cm diam.). Kui Tolumnia hakkab elamist katsetama ilma substraadita, siis vanda saab endale kindlasti suurematükilise substraadi. Ma muidugi ei ole eriti veendunud, et ta sinna potti mul mahub, aga ju kevadel näeb. Kui ei mahu, siis võib keegi hea inimene selle poti lahkelt endale võtta. 

Kui šoppamiseks juba läks, siis mõtlesin veidi ka kevadisele tsümbiidiumite ümberistutamisele ja sellega seoses varusin ühe väikese kotikese kanakaka kraanuleid, mida kõik hoolega soovitavad tsümbiidiumite potti panna. Proovime järgi igatahes. 

Ma pean ausalt tunnistama, et ma ei mäleta kes see inimene oli või kus ta järgnevat väitis, aga meelde see mulle jäi ja katsetamist see ka vajab. Jutt käib nimelt tootest nimega "Oh Shit" mis on töödeldud orgaaniline väetis, mida tehakse orgaanilistest jäätmetest, mida töötlevad California punased vihmaussid. Sai nüüd kogu tark jutt pudelilt maha kirjutatud, aga miks ma ta ostsin oli see, et eelmainitud inimene väitis, et see toode aitab stimuleerida juurte kasvu. No vot, teagi nüüd kas nii on või oli tegemist lihtsalt taime oma jõuvarudega. Tegemist on ju ikkagi väetisega ja nagu meile kõigile õpetatud on, siis väetatakse vaid terveid taimi. Eks ma katsetan selle siis järjekordselt ära oma Tiny peal, kes samblal kosub. Võita on kõik ja kaotada....üks ilus (peaaegu juurteta) Tiny. 

Lõpetuseks siis ka põhjus, miks ma tegelikult Bauhofi läksin - minikasvuhoone. Nimelt nägin hommikul Bauhofi kataloogi sirvides, et need toredad riiulitega kasvuhooned on kõvasti hooajaväliselt alla hinnatud ja ~30euri on küll see summa, mida me oleme nõus välja käima. Nii ta siis läks, et sel hetkel ainsa väljas olnud neljariiulise kasvuhoone sain ma endale ja nüüd ootab ta rahulikult oma hetke keldris, kenasti pakituna. Nüüd ma ei jõua kevadet ära oodata, et talle juba aias kohta otsima hakata ja et saaks taimi peale vedama hakata. 

Praeguseks kõik, 

rõõmsat kooskasvamist!

Jaanuari ülevaade

Lõpuks ometi on see jube pimendamine läbi ja iga päevaga läheb päev vähehaaval valgemaks. Jaanuar on minu jaoks juba nagu kevad, mis siis, et kõige külmem kuu on vee eel, aga sellegi poolest on päikest tunduvalt rohkem ja mul (ja loodetavasti ka lilledel) on energiat juba veidikenegi rohkem.

Rääkides külmast ilmast, siis sellega seoses on tubane temperatuur ka tõusnut päris korralikult. 28. detsember minipuhkuselt koju jõudes ootas mind ees termomeeter näiduga 27 kraadi ja õhuniiskus 35%. Ausalt öeldes pidin ehmatusest pikali kukkuma. Mis muud mul üle jäi kui asusin hoolega temperatuuri alandama, aeglaselt, kuid kindlalt ja koheselt sai täidetud ka õhuniisutaja kanister, mille töötamisega õnnestus õhuniiskus tõsta 35lt 43%-ni. Polnud küll teab mis ilus näit, aga igal juhul parem kui 35.

Olgugi, et enne puhkust said kõik taimed kastetud, mõned veel ärasõidu hommikul, aga koju jõudes olid pisikesed potid krõbekuivad (psychopsis, onc. sotoanum, promenaea, onc. tiny) rääkimata vandadest ja tolumniast, kelle pärast mu süda kõige rohkem valutas.

Aga räägime siis natukene viimastest arengutest ka. Tuleb tunnistada, et sügisene uhke kasvamine on veidi pidurdunud, keegi ei kiirusta kuhugi, aga midagi siin siiski toimub. Alustuseks siis oktoobris õitsenud ontsiidium, kelle pojakesest on juttu juba veidi ka detsembri ülevaates. Praeguseks hakkab pojake juba ka taime nime väärima. Pikkust on juba omajagu ja kosub iga päevaga.

Promenaea pojake on päris kenasti kasvanud, küll aga meeldib talle miskipärast horisontaalselt kasvada. Kogu see potitäis taimekesi ja taime jäänuseid on nii pisikesed, siis pole võimalik neid kuidagi ka suunata. Oh, kuidas ma ootan juba näitust, et üks korralik promenaea talle kõrvale tuua. Muuseas, kui kõik hästi läheb, siis on selle pojakese kõrvale oodata peagi ka teist pojakest. Pöidlad pihku. 

Päästetud katleia poega ma ära pole tapnud ja praeguseks on ta oma "punnistaatusest" välja kasvanud ja venitab end iga päevaga rohkem valguse poole. Pisike juureke, mis tal on (või on see ta emataimel, keeruline öelda), vajab igapäevasel lisaniisutamist, aga pole ka teab mis raske korra pritsiga toas ring teha.

Ja suur katleia pole ka jäänud ainult ühe uue kasvuga, praegu punnitavad tal veel kaks pojakest. Rõõm missugune. Tundub, et päikesepõletusest hakatakse nüüd siis lõpuks toibuma, uuel suvel tuleb lihtsalt targem olla. Muide, juba praegu käib vilgas mõttetöö, kuhu ja kuidas suvel taimi paigutada, sest möödunud suvine mureli eksperiment kinkis mulle liiga palju kõrbenud taimi. Nagu näha, siis kõige suurem poeg on juba ka oma lehekese lahti teinud. 

Mu lemmik pisike Psychopsis papilio on oma poja kasvatamisega ilusti toime tulnud ja mina pole seda kuidagi moodi (veel) nässu keeranud. 

Encycliast oli siin mõniaeg tagasi juba juttu, aga arenguid on olnud nii palju, et juhusliku (me kõik teame, et vaatlus pole kunagi juhuslik) vaatluse käigus leidsin veel ühe pojakese. 

Nüüd siis need kambriad, kelle ma lubasin suurest vihast ära anda, sest nad ei tee mitte midagi. Mitte, et mul roheluse vastu midagi on, aga kellele ma siin ikka valetan, õisi tahaks ju ka, eriti kui nad on juba üle kahe aasta niisama põõsast mänginud. Ühesõnaga, kui ma selle lubaduse olin kõva häälega välja öelnud, siis ei läinud rohkem kui 2 nädalat ja mõlemad põõsad ajasid uusi poegi, lootus on, et nad ka ühel hetkel õitsevad. Järgneb hunnik pilte erinevatest poegades, kes kellele kuulub ma enam peast ei mäleta :D

Zygodele tundub talv meeldivat, õievarsi küll kuskilt otsast näha pole, aga selle eest kasvavad pojad päris priskelt. Mileedist toodud zygo on kohe eriti suureks läinud ja tema pojad kasvavad kuidagi kohe eriti kiiresti. Jätkuvalt ma ei tea, mis tal potis toimub, aga tundub, et see praegu vähemalt tema jaoks toimib nii. Kevadise näituse zygo on oma pojad, vähemalt ühe, osaliselt üle poti ääre ajanud, nüüd ei teagi, kas peaks kevadel teda jälle istutama või laseks tal omi asju teha vähemalt veel ühe aasta. Järgnevad pojad kasvaks selle üle ääre mineja küljest juba ju nagunii täiesti üle ääre. 

Mileedi 5eurone Zygo. Pojad ei taha enam pildile mahtuda. 

Kevadise BA näituse Zygo

Kevadise BA näituse Zygo

Aga nii siis seekord vist lõpetangi. Palju muutusi pole olnud, aga piisavalt, et märgata. Päevad lähevad järkjärgult pikemaks ja ju siis tuleb ka ehk rohkem uudiseid. Ahhaa, muidu masdevalliatest nii palju, et käisin nende -15kraadiste ilmadega mõõtmas, mis mu masdedel kütmata toas siis temperatuur on ka, ja siin on siis tulemus. 

Esialgu näit päris ehmatas, aga vaadates taimi ennast, siis nemad ei tundu küll selle üle kurtvat, kõik on väga ilusad ja pringid. Keegi ei kortsusta ega kolleta. 

Mõnusat kooskasvamist!