Kuukinga poeg (roosa)

19. septembril kukutas end emataimelt lahti üks kuukinga poeg. Tal polnud ühtegi juurt, ainult kolm lehekest. 5. oktoobril, kui teda vaatamas käisin, leidsin juba päris arvestatava juurejupikese ja keskmine leht oli end üllatavalt palju pikemaks venitanud. Tuleb küll tunnistada, et mingil põhjusel see keskmine leheke on tunduvalt heledam kui teised. Ilmselt on märjas samblas toitained liiga vähe.

Natukene siis ka tingimustest, kus ta kasvab. Nimelt alguses sai ta lihtsalt pandud plastikust joogitopsi, millele augud sisse sulatasin. Kuna nii kippus niiskus väga palju kaduma minema, siis otsustasin topsi katta suurema läbipaistva, ühekordse, õlletopsiga. Ühesõnaga tegin jonnipunnile kasvuhoone. Praeguseks hetkeks ma pole leidnud mitte ühtegi miinust, mis sellega kaasneks. Kui siis ainult kerge vihmase metsa lõhn, kui nina juurde toppida :P Päike pole enam nii intensiivne ja põletav, seega sai ta kasvukohaks lõunapoolse akna, kõige soojema päikesega alal. Veidi alguses küll pelgasin seda, siiski arvasin et päike võib teda veel põletada. Siiani pole midagi juhtunud. Võib-olla veidi päästab ka hägune õlletops. 

Ma vist polegi siia blogisse veel pannud pilti, milline see jonnipunn täiskasvanuna välja näeb ja kuidas ta üldse mulle tuli. Tuli ta mulle kaks aastat tagasi Maximast, õite värv oli lihtsalt nii vastupandamatult kaunis ja hind polnud ka teab mis kõrge. Oma elu jooksul on ta küllaltki palju läbi elanud, vähemalt emataim. Emataimega hakkasid põhimõtteliselt kohe jamad pihta, tundus, et oli poes oma kiltuubi vett liialt saanud ja seetõttu oli arenenud rosetimädanik. 

Nii sai ta siis ümber istutatud. Juuri oli tal õnneks palju. Peagi hakkas ta poega kasvatama ja mõni aeg hiljem ka teist poega. Väga fertiilne taim peaks ütlema. :D Ja edasine on juba teada.  Taime õied on siis järgmisel pildil.