Natukene siis ka tingimustest, kus ta kasvab. Nimelt alguses sai ta lihtsalt pandud plastikust joogitopsi, millele augud sisse sulatasin. Kuna nii kippus niiskus väga palju kaduma minema, siis otsustasin topsi katta suurema läbipaistva, ühekordse, õlletopsiga. Ühesõnaga tegin jonnipunnile kasvuhoone. Praeguseks hetkeks ma pole leidnud mitte ühtegi miinust, mis sellega kaasneks. Kui siis ainult kerge vihmase metsa lõhn, kui nina juurde toppida :P Päike pole enam nii intensiivne ja põletav, seega sai ta kasvukohaks lõunapoolse akna, kõige soojema päikesega alal. Veidi alguses küll pelgasin seda, siiski arvasin et päike võib teda veel põletada. Siiani pole midagi juhtunud. Võib-olla veidi päästab ka hägune õlletops.
Ma vist polegi siia blogisse veel pannud pilti, milline see jonnipunn täiskasvanuna välja näeb ja kuidas ta üldse mulle tuli. Tuli ta mulle kaks aastat tagasi Maximast, õite värv oli lihtsalt nii vastupandamatult kaunis ja hind polnud ka teab mis kõrge. Oma elu jooksul on ta küllaltki palju läbi elanud, vähemalt emataim. Emataimega hakkasid põhimõtteliselt kohe jamad pihta, tundus, et oli poes oma kiltuubi vett liialt saanud ja seetõttu oli arenenud rosetimädanik.
Väga armas värv! Mina olen ka sellise "kasvuhoonega" mitu taime kasvama saanud. Kes muidu ei teinud midagi, hakkasid pea kohe rohkema niiskuse toimel "end liigutama".
VastaKustutaMa pole kunagi varem seda "hasvuhoone meetodit" kasutanud. Enda üllatuseks nüüd vähem kui kuuga kaks erinevat liiki juba "kasvuhoonesse pannud". Kuukingast saab igal juhul asja, ta on nii visa, et muud moodi lihtsalt ei saa. :)
VastaKustutaMa pole kunagi varem seda "hasvuhoone meetodit" kasutanud. Enda üllatuseks nüüd vähem kui kuuga kaks erinevat liiki juba "kasvuhoonesse pannud". Kuukingast saab igal juhul asja, ta on nii visa, et muud moodi lihtsalt ei saa. :)
VastaKustutaAitab teiste puhul ka. Minul on "kasvuhoonetes" üks bulbophyllum, kaks veenuskinga, üks phragmipedium, kaks kuukinga.
VastaKustuta