Eilse kastmise käigus mõlgutasin mõtteid selle üle, mis talvel saab. Tuleb realistlikult mõelda ja hinnata aknalaudade mõõtmeid ja koguseid, kuna ühistellimustega tuleb pidevalt uusi ja huvitavamaid taimi kui suvalised Jardini või Bauhofi ontsiidiumid, siis paraku tuleb mõningatest taimedest mingi hetkel loobuda. Olukorra teeb palju lihtsamaks muidugi see hetk, kui sa vaatad oma kollektsiooni ja loed üle kõik need rääbakad, keda sa pole raatsinud mingil hetkel minema visata, vaid suure lootusega ikka proovid üles putitada. Jah, selliseid taimi on päris mõni.
Alustame kasvõi ühest dendrobium phalaenopsise hübriidist, kelle vanaisa eelmisel aastal orhideenäituselt ostis ning kes üllataval kombel ei elagi ilma veeta, vot siis. Igatahes on taim sellises seisus, et tal on kaks vana vart, milledel on kaks ehku peal küljes püsivat lehte ning üks arenev poeg, kelle kallal juba teod maiustanud on. Kurb aga tõsi, tema on esimene kes paraku peab suve möödudes õue jääma.
Järgmine, kellel ilmselt sügisel enam tuppa asja pole, on sinikäpp, kellega kevadel paras jama oli. Mingi roostekarva (ilmselt mingit sorti mädanik) haigus hävitas kaks noort taime, plaanisin ta juba siis ära visata, aga tal oli üks imepisike pojake, tasus ju proovida. Tänaseks on see pojake ilusti lehed laiali sirutanud, olles ise küll väga alamõõduline. Tervet looma temast lähima paari aastaga ei saaks, seega järjekordselt peab ta õue jääma.
Kui muidugi on keegi, kes neid kaht rääbakat hirmsal kombel endale tahaks, siis olen täiesti nõus nad ka paljasjuursena loovutama. Arvestada tuleb muidugi seda, et ilmselgelt ei ole neil korralikku juure-elu ning väga tõenäoliselt ei pruugi nad ka ellu jääda. Sügiseni on muidugi aega ning enne septembrit ei juhtu nendega mitte midagi muud kui kastmine ning kasvuhoone nautimine.
Rõõmsat kooskasvamist!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar