Veebruari ülevaade

Veebruar on tore kuu, kõik ärkab justkui taas ellu. Kuskilt hakkavad välja turritama uued kasvud, juured ja isegi õied.

 Cycnodes Jumbo Puff on päris kena ja suure poja juba kasvatanud. Juuremügaraid küljes veel pole, kuid kasvab usinasti.

Catasetum charlesworthii x ornithoides on samuti oma pisikesest mügarast, juba poja moodi moodustise teinud. Loodame, et sel aastal läheb pojaga paremini kui möödunud aastal.

Cycnodes Taiwan Gold näitab imepisikesi poegade algeid. Pungad on hakanud tasakesi paisuma. Tema puhul on tõenäoliselt oodata kaht poega. 

Zygopetalum, kes ülemöödunud aastal Tartu Botaanikaaia näituselt ostetud sai hakkab peagi õitsema, kahelt varrelt. Nende paari aastaga on ta muidugi kõigile mu zygodele kohaselt suutnud praktiliselt kõik lehed maha visata. Katsun kastmisega hoolsam olla.

 Mõnda aega juba on õies üks valge kuuking, kes kannatas pikalt villtäide rünnaku all. Tänaseks on ta juba mõned kuud puhas olnud ning kasvab hoolega.

Paar nädalat tagasi tõin Bauhofist võrdlemisi soodsa hinnaga pleione formosana ja pleione tongariro mugulad. Esimesel kahel pildil suurem uus ja väiksem eelmise aasta mugul. Kolmandal, neljandal pildil tongariro.

Ja lõpetuseks veel üks peagi õitsema hakkav taim. Paphiopedilum pinocchio.

Nädala lõpus on Tartu Botaanikaaia orhideenäitus, seega on lootust taaskord ühele pikale pildipostitusele ja loodetavasti ka videole.

Praeguseks aga rõõmsat kooskasvamist!

Coelogyne cristata - varrest õiteni

Üks pildipostitust, kuidas coelogyne cristata piikidest said imeilusad õied. 

Ja lõpetuseks väike video kogu sellest ilust (ja veidi muud) https://www.youtube.com/watch?v=66fHWdTQCkI&t=2s 

Catasetumitest ja cycnodestest

Praeguseks olen ma kasvatanud catasetumtüüpi orhideesid kaks aastat. Seda ei ole üldsegi mitte palju. Küll aga on see aeg andnud nii mõnedki uued teadmised. Osalt omal nahal katsetatud ja osalt videote abiga. 

Kuna eelmises postituses sai kajastatud, et cycnodes Jumbo Puff on alustanud oma uut kasvuperioodi, siis peagi tuleb teemaks istutamine. Eelmine aasta otsustasin catasetum "Night Wasp" taime istutada tavalisse peenetükilisse substraati (koostiseks lisaks perliit ja süsi), küllaltki kiiresti sai selgeks, et ega see taim sellist kooslust ei armasta. Järeldust sai teha kahe punkti põhjal: 

1) catasetum tüüpi orhideed peavad oma puhkeperioodi tõttu kasvama väga kiiresti. Selleks aga, et kiiresti kasvada on neil vaja rohkelt vett ja toitu. Peamiselt puidust koosnev substraat aga pole loodud talletama suurtes kogustes vett ning toitaineid ning seetõttu oli taime kasvukiirusest näha, et midagi on puudu. Sügiseks, kui oli aeg puhkamiseks, oli taim saavutanud oma suuruseks eelmise aasta bulbi suuruse. Jah, midagi halba selles ju pole, aga catasetumi uus bulb peaks ideaalis olema suurem kui vana bulb, arvestame veel ka seda, et tegemist on beebitaimega (ingl. k seedling ), kelle kohus ongi kasvada õitsemisealiseks, täiskasvanud taimeks.  Järeldus: catasetum tahab pinnast, mis talletaks rohkem vett (kui perenaine on nii laisk, et ei viitsi iga päev korra või kaks teda kasta) ja väetist. 

2) catasetumi (ja sugulaste) juuretipud on väga õrnad. Sellest tuli taaskord aimu saada omal käel (muidugi ma olin selle kohta lugenud, aga kes siis arvab, et see laieneb neile kõigile...😒). Juured sain kenasti alla kasutades youtube video abi, ehitades veemahutiga plastpudelitest terraariumi. Kui juured piisavalt pikad, oli vaja taim potti sättida. Mis aga juhtus oli see, et esimesed juured, mis kenasti terraariumis alla meelitasin, jäid oma kasvuga seisma, sest juuretipud läksid vastu kõrva puitu või sütt ning kärbusid. Järeldus: substraat peab olema võimalikult pehme ja kergesti läbitav. 

Lähtudes lahti kirjutatud punktidest saab selleaastaseks substraadiks kõigile seda tüüpi orhideedele turbasammal, mis on kenasti potti pakitud. Tavaliselt olen ainult turbasamblas kasvatatavatele taimedele pannud potti sammalt päris isaste õhuaukudega - et ikka paremini ventileeritud oleks ja kiiremini kuivaks. Augustis minuni jõudnud cycnodesed aga olid mõlemad paksult kokku pressitud substraadis ning elasid oi kui ilusat elu. Nende pottides olid veel lisaks väetise graanulid. Väetise graanuleid lisan seekord ka mina. Pikalt sai mõeldud, milliseid graanuleid panna, neid on ju poelettidel nii palju (roosid, maasikad, tomatid, kurgid, okaspuud, suvelilled jne), vaadates taaskord youtube'st Wade'i videoid, sattusin catasetumite kultuuri videole, Wade teeb selles videos kenasti selgeks, et catasetumid on õgardid ning mida rohkem neile ette anda, seda rohkem nad ka kasvavad ning kenasti sobib neile suvelillede väetise graanulid, mille mõjuaeg kattub enamvähem nende kasvuperioodiga (3-4) kuud. Lisaks soovitab Wade neid veel koos teiste orhideedega koos väetada veel ka vedelväetisega, korrates, et nad söövad meeletult. 

Miks ma sellise pika jutu üldse kirja panin, on see, et täna alustasin ettevalmistustega catasetumite potti panemiseks. Nimelt pakkisin kena portsu sammalt pottidesse, kuhu ma nad panna tahan, segamini suvelille väetise graanulitega. Seniks kuni taimed on potitamiseks valmis, kuivab sammal aga toas, et vältida igasugust võimalust mädaniku tekkeks. 

Pildiseeria ka tehtust. 

Rõõmsat kooskasvamist!

Tegin vea

Tänane jutt tuleb cycnodes Jumbo Puffist, kes kuu aega tagasi imeilusalt õitses. Meile on teada, et cycnodes kuulub catasetumlaste hulka, kellele on omane talvine puhkeperiood. Puhkeperioodil kaotab taim oma selleaastased lehet ning jääb kuivaperioodiks ootele. Kuivas närbuvad ka eelmise hooaja juured ning kodustes tingimustes meeldib mulle need ära lõigata, et uuel kasvuperioodil küllaltki niiskes pinnases mädanemist vältida. 

Vanas pinnases ja närbunud juures seisnebki tänane jutt. Nimelt tavaliselt on mul kombeks eemaldada vana substraat (olgu selleks siis puit või sammal) veel siis, kui ta on natukene niiske, või vähemalt mitte krõbekuiv. Nii olen teinud kõigi teistega, aga mitte cycnodes Jumbo Puffiga. Põhjuseks see, et puhkeperioodi alguses hakkasid kasvama õievarred ning arvasin, et liigne segamine (potist välja kakkumine, juurte ümbert sambla nokkimine jm) võib õite arengut kuidagi moodi pidurdada. Eelnevale lisaks, püsis taim palju viisakamalt püsti, kui tal samblapall all ja juures seal kenasti kinni. Nüüd kui kevad hakkab vaikselt hiilima ning catasetumlastel hakkab uus kasvutsükkel, tekib aga probleem. 

Iseenesest on ju hea, ideaalsi poleks vaja uut istutamist, lihtsalt istu ja oota kuni uus kasv ilmub ning uued juured tulevad, et saaks kastma hakata. Teisest küljest, kuhu need juured peaksid minema, kui all on krõbekuiv sammal, millest isegi käärid või nuga läbi ei taha minna. 

Mitu päeva olen mõelnud, mida teha, sest ega täielikku veendumust, et uus kasv kuskilt pole juba algust saanud, polnud. Täna võtsin poti kaenlasse ja käärid pihku ja hakkasin tasapisi harutama. 

Lõpptulemuseks oli loomulikult ilus porgand. Pildilt pole väga hästi aru saada, aga ka vanemal bulbil pole ühtegi juurt ja seda juba varasemalt. Vanem bulb logises potis koguaeg ja kenasti. Mis selle töö käigus aga välja tuli - meil on kasvamas uus bulb. 

Päris juurte lähedal, nagu neil kombeks on. Selge on see, et see operatsioon sai ette võetud päris viimasel hetkel ning loodetavasti ei läinud ma kääridega kuidagi selle pisikese pihta. Igatahes, uus kasvuperiood on tänasega avatud, kolm kuud varem kui eelmine aasta.

Praegu on ootel coelogyne crisata ülevaatepostitus piigist õieni, katsun selle taimega sama teha. Ilmselt küll mitte õiteni, aga näiteks lehtedeni. :) 

Rõõmsat kooskasvamist!

NB! Kellel kodus catasetum tüüpi taimed kasvamas, äkki jagate oma kogemusi, millal on ilmunud esimesed kasvud? Kas eemaldate substraadi või jäävad vanasse? 

Ülevaade

Tagasivaade aastale 2016 jäi tegemata ja nüüd on veidi hilja seda vist ka teha, aga räägib siis natukene sellest, mis nende paari nädalaga juba juhtuda on jõudnud.

Algatuseks sai jõulude ajal taimelambilt põletada Erycina pusilla. Nädalake hiljem oli taim omadega nii läbi, et polnud muud midagi teha, kui ära visata. Kui tavaliselt üritan ma hukkunud taimi ikkagi asendada, siis selle taime puhul asendamiseks ei lähe. Hilisemate lugemiste ja selle poole aastase minu juures kasvamisega sai selgeks, et ega ta väga kodus edukalt kasvatatav taim vist pole. Üldiselt väideti, et ta pidavat end surnuks õitsema ning vähestel on õnnestunud ta poegi tootma panna. Minu juures kasvad talle üks juur, mis jõudis 1cm pikkuseks kasvada, õis, mida sügisel moodustus, kuivas ära ning seejärel kuivas ka vars. Sellega siis sedasi. 

Järmine hukkunu on järjekordne sinine vanda. No ei saa mina aru, mis nendel sinistel vandadel minu juures ei meeldi. Stsenaarium oli sama, lehed kukuvad täiesti rohelisena küljest ära, ilma mingi selge põhjuseta. Mõni päev pärast lehtede kukkumist läheb kukkumise koht kollakas-pruunikaks. Ja nii läks kõigi lehtedega, kuni viimaks oli järel kolm lehte. Sellises seisus polnud temaga enam midagi teha ning huvi pärast lõikasin ta keskelt pooleks. Viimasel ajal ju ringlevad igal pool need fusaariumi videod. Jah, mingi piiritletud joon oli, samas pole 100% veendunud, et see oli lilla. Midagi pruuni ja lilla vahepealset. Mis see teadmine mulle andis? Põhimõtteliselt mitte midagi. Taimel oli poeg, kellel on paar iseseisvat juurt, kui õnnestuks edukalt teda veebruarini elus hoida, siis on veel elulootust. 

Vahepeal on valge vanda kolinud suuretükilise substraadiga plastikpotti. Uus leht kasvab, juuri ootan taaskord veebruariks. 

Mõnigatest taimedest lühidalt: 

• Kõik catasetum-tüüpi orhideed on edukalt talveunes.
• Veevuskingad kasvatavad tasa ja targu lehti ja poegi. 
• Eile 14.01 lisanus kolletsiooni Jardinist allahinnatute letist cymbidium Sarah Jean 'Ice Cascade'  hinnaga 9.50 €.
• Kaks suurt tsümbiidiumit on alustanud uute poegade kasvatamist ning sellega seoses kolisid nad nüüd sooja tuppa, valguse lähedale. 
• Sügisel õitsenud katleia on alustanud poja kasvatamisega. Teised katleiad alles tukuvad. 
• Pisikest kasvu orhideed kolisin mõni aeg tagasi vanasse akvaariumisse tule alla, põhjas paar-kolm sentimeetrit kegkruusa ja vett, katusel kaks ventilaatorit. Need taimed (2 howearat, oncidium, psychopsis, tolumnia) kasvatavad seal soojas ja võrdlemisi niiskes keskkonnas praegu edukalt poegi. Õhuniiskus ventilaatoriga 68% kandis (ilma 78% kkandis), temperatuur ventilaatoriga 23,3 kraadi (ilma 24,3 kraadi). 
• Kuukingad on valdavalt kõik õitsemise lõpetanud. Üllataval kombel õitsesid nad sel aastal eriti kaua, alustasid juunis-juulis ning lõpetasid detsembris.
• Coelogyne cristata  augustis kasvama hakanud piikidest on tänaseks vähemalt ühest saanud õievars, mis lähinädalatel ilmselt ka oma imeilusaid õisi näitab. Peaks teda vist vahepeal ka lumega kosutama. 

Praeguseks siis vist kõik. Kindlasti läks midagi meelest, aga küll jõuab edaspidi. 

Rõõmsat kooskasvamist! 

Cycnodes Jumbo Puff Taiyoung No1 õitsemas

Nüüd on see pikalt oodatud õitsemine teie ees. Reaalselt on õied küll juba 24. detsembri seisuga närbunud, ega ma väga pikka õitsemist lootnudki. Esimene õis avanes 9. detsembril. Õisi oli kokku viis, mõnusa rohekas-kollase värviga. Lõhnalt meenutas laste nätsu, pisut tutti-fruttilik, kuid mitte päris. 

Väike video õitsest: https://www.youtube.com/watch?v=PTl6e3ZKwi8 

Rõõmsat kooskasvamist!

Tsümbiidium õitsemas

See postitus on oodanud oma järge 6. detsembrist alates. Jõuluaeg on imekiirelt mööda saanud ning aasta hakkab samuti lõppema, seega on mõned hetked, mil aeg maha võtta ning lõpetada pooleli jäänud tegemised ja postitused. 

Räägin siis natukene selles roosakast tsümbiidiumist. Augusti lõpus leidsin kaks väikest nublut, kelle olemuse kohta ma ei osanud kuni viimase hetkeni midagi arvata. Teades oma õnne (?) tsümbiidiumitega, ei osanud ma õisi loota, eriti veel kui taim on ostetud sel aastal. Mõned kuud hiljem sai selgeks, et see aasta on jätkuvalt taimedele väga edukas olnud ning mu tsümbiidium on mind õnnistamas õitega. 

Moodustus kaks vart, millest üks hakkas kasvama potti. Proovidin natukene taime loksutades teda liigutada, kuid midagi asjalikku sellest välja ei tulnud, sest taim on potiga kokku kasvanud. Lühidalt, see vars kärbus ning õitega rõõmustas mind vaid üks vars. 

Ja sellised need õiekesed siis olidki. Natukene nagu valged ja natukene nagu rohedad, otstest veidi roosakad. Eks ostes olid õied tal ju viimases staadiumis ning õiget aimu ei saanud, küll aga sai ta koheselt nimeks roosa tsümbiidium. Õite avanemisel polnud roosat aga peaaegu üldse mitte näha. Kaamera välk tegi roosa veidi nähtavamaks. Tänaseks, kui pooled õied on juba langenud, on ta muutunud sama värvi nagu ostes. 

Natukene ka kuupäevadest. Esimene õis avanes 24. november, Varte olemasolu sai kinnitust 26. oktoober. 

Pärast õuest tuppa kolimist on ta elanud koridori aknal, kus on pole ühtegi küttekeha. Täpsema temperatuuri jään võlgu, kuid kindlasti on tavaliselt seal 18 kraadi kanti. 

Rõõmsat kooskasvamist!