Võitlusest villtäidega - jälle

Ütlen kohe alguses ära, et postitus ei sobi nõrganärvilistele ja neile, kelle maailmapilti ei mahu mürgid.

Kuukingade toa villtäidega olen ma nüüdseks võidelnud üle poole aasta, tulemustest rääkida ei saa. Täidest on kasvanud joodikud! Selle poole aasta jooksul olen üritanud kõikvõimalikel viisidel neist vabaneda, alustades puhta viinaga puhastamisest ja pritsimisest lõpetades aiandusnurkades müüdavate mürkidega. Puhtalt valgelt viinalt otsustasin mingil hetkel üle minna viina ja nõudepesuvahendi lahusele, korraks tundus nagu toimivat. aga lõpuks ei mõjunud ka see enam. Järjepidevust võitlusel ei maksa kahtluse alla seada. 

Suurest vihast olen selle aja jooksul prügijumalale ohverdanud ühe kuukinga ning praegusel kirjutamise hetkel, kui järjekordselt raev nende elukate vastu on võimust võtnud, plaanin veel ühe pungi loova isendi loovutada. 

Möödunud reedel sai mu mõõt täis ja järjekordse koloonia avastamisel lubasin kõrgendatud hääletoonil kogu kuukinga kollektsiooni järgmise prügiautoga saata sinna, kust enam tagasi ei tulda. Ema aga pakkus välja veel ühe variandi, mida me veel proovinud ei ole - KAPO! Lisaks KAPOle proovisin ka olemasolevat Cobrat, kuid paremini tundus toimivat roomavatele elukatele ja ämblikele mõeldus KAPO. 

Ilma pikema mõtlemiseta otsustasin proovida, mida mul ikka enam kaotada on nagunii olin valmis nad päeva pealt majast välja viskama. Võtsin esimesed kaks katsejänest, viskasin substraadi potist minema, ronisin ihualasti* taimega rõdule (nagu taimel veel vähe piinlik oleks, eks ole) ja pritsisin ta valgeks. Lasin sellel mürgivärgil veidi aega toimida ja pesin jooksva vee all taime puhtaks ja jätsin üle öö kraanikausi kohale pea alaspidi kõlkuma. Hommikul kihutasin substraati ostma, järjekordselt Kekkilä. Rääkides substraadist ja villtäidest, siis mina enam ei mäleta, kes need inimesed olid, kes väitsid, et villtäi substraadis ei ela. Elab, ja kuidas veel elab ja kohe päris sügaval substraadi sees. 

Tänaseks olen suutnud pea kogu kuukinga kollektsiooni ära mürgitada, puhtaks pesta ja uude substraati toppida. Olgu öeldud, et mul üldse ei olnud see aasta plaanis ühtegi kuukinga plaaniliselt ümber istutada, eelmine suvi alles käidud tee, aga elul on ikka omad plaanid. Esimesed ohvid on tänaseks endiselt VEEL puhtad, eks nad jää muidugi kõrgendatud valve alla ning kui veel mõni villtäi kuskilt näha peaks olema, saavad veel mürki. Võtan vahelduseks omale mürgihullu tiitli, et mitte süvendada kahtlusi jätkuvalt suures koguses viina ostmisega. 

JA KUI satub lugema keegi, kellel on võimalik mulle müüa paar pakki Actarat, siis ma olen väga suur kõrv/silm/sõrm, ma olen tõesti hädas!

Rõõmsat kooskasvamist!

*Selguse mõttes - taim oli alasti, kõik teised asjaosalised olid sündsuse piirides. 

Villtäid

Ma ei mäletagi viimast korda, millal mul tuli villtäidega võidelda. Sellest on ikka jupp aega möödas juba. Täna, kastes lilli, mis pole minu toas mu valvsa pilgu all, avastasin ühelt võimsalt õitsevalt kuukingalg villtäide koloonia. Kohe tõesti koloonia, sest kõik õied olid neid paksult täis. Mul on küll olemas üks tore pestitsiid nimega NeemAzal, kuid antud juhul ei näinud ma mingit mõtet selle kasutamiseks, kahju oli juba liiga suur.

Samas toas pesitseb lisaks sellele konkreetsele isendile veel seitse kuukinga, siis kõik teised said korraliku viinamaski. Aknalaua ja akna desinfitseerisin kloori baasil hallituse tõrjumiseks mõeldud vahendiga - parem ikka kui mitte midagi. Mul lihtsalt polnud mitte midagi vängemat käepärast ja viinavarud hakkavad vaikselt otsa lõppema.

Kõige kurvem kogu selle loo juures on muidugi see, et ma andsin villtäidele loobumisvõidu ja lõikasin kogu selle kena ja rikkalikult õitseva varre maha. Midagi polnud lihtsalt teha.

Samas seisneb minu filosoofia selles, et parem loobun ühest õitsemisest, kui tervest oma kollektsioonid. Küll ta õitseb peagi jälle, ta on päris vintske sell. Eelmise varre murdsin ma tal kogemata pool aastat tagasi ära - tal kohe ei vea. 

Üks ilupilt veel tema kõrval pesitsevast sarnasest isendist, kes samuti koguaeg õitseb ja kes on minu kollektsiooni suuruselt teine kuuking. 

Tikutops sai võrdluseks kõrvale. Ta on tõesti suur. Temalt leidsin kolm villtäid, kes said kohe kiirelt eemaldatud. Paari päeva pärast kordub kõigil selle toa taimedel viinapidu, ehk saab neist siis ka lõplikult lahti, loodame parimat.