Eile (3.09) sain kätte augustikuise tellimuse Orchids and more aiandist. Parasjagu oli neil suur suvine allahindlus ning hinnad olid tõesti ääretult soodsat. Minu tellimusse leidsid oma tee kolm taime: Erycina pusilla, Cattleya Blc. Persepolis 'Splendor' x walkeriana s.a ja Bulbophyllum Emily Siegerist.
Alustame siis juttu kõige väiksemast - Erycina (psycomorchis/oncidium) pusillast. Hinnaks oli taimel 8€. Taims saabus korgile monteeritult ning ühe vana õievarrega, lehtede vahelt paistev imepisike harkjalg annab lootust, et peagi on oodata uut vart ja uut õitsemist. Väike lootus küll oli, et taimi on veidi rohkem kui vaid üks, aga vähemalt see üks on hea tervise juures. Pildile jäi püüdmata, aga juurte peale panin mõned tutid turbasammalt, et oma elu vähekene lihtsamaks teha kastmise osas. Need pisikesed niidid kuivad juba mõne tunniga krõbedaks.
Suuruselt järgmine on Cattleya Blc. Persepolis 'Splendor' x walkeriana s. a (6€ 1a õitsemiseni). Nii palju kui interneedus mind aitas, jõudsin vanemate osas nii kaugele, et Lc. Persepolis 'Splendori' uhked vanemad on C. Kittiwake ja Lc. Pegi Mayne.
Taim ise nii rõõmustavas seisus ei olnud, kui oleks lootnud, aga katleiad tunduvadki olevat oma juurte poolest küllaltki tujukad. Taim oli saabudes krõbekuiv (loomulikult ei saa seda kellelegi ette heita) ning pott tohutult väike, nii et taim ise püsti seista ei suutnudki. Kodus harutasin ta potist välja, andsin hea lõuatäie juua ning sättisin end istutama. Ega juuri teab mis palju järgi ei jäänud, mõned siiski. Kogu loo juures on rõõmustav see fakt, et uus pojake on arenemas ning temaga koos on end välja pistnud ka uued juured. Ah jaa, substraadiks kasutasin peenetükilist perliidiga segatud substraati. Kevadine eksperiment juurtetu katleiaga seal igatahes õnnestus.
Ja viimane, kõige suurem - Bulbophyllum Emily Siegerist (8€). Siin muidugi tuleb märkida, et oma olemuselt on kõige suurem siiski katleia, kuid tellitud taim oli märkega XXL, mis tähendab lihtsalt seda, et taimi on potis tohutult. Kuna taim oli väga sügavas potis ja poolenisti üle poti ääre, siis puhtalt oma mugavuse ja heaolu huvides panin ta veidi laiemasse ja tunduvalt madalamasse potti (esimesel pildil taustal). Uue ampli laiuseks on suisa 25cm, ostes küll kartsin, et jääb liiga suureks, aga lõpuks kui taim oli potti paigutatud, siis ega väga palju väiksem ta olla polekski saanud (kui siis õige pisut). Paistis, et taim oli alles hiljuti sinna potti istutatud, keskel oli bambuspulgast fiksaator. Istutamisel kasutasin sama substraati, mis potis oli, sest see oli täiesti korralik, sekka sättisin värsket turbasammalt ning poti vooderdasin pealt ka turbasamblaga. Seda just seepärast, et ka need vallatud bulbid, kes olid seni kasvanud pea alaspidi, end kenasti substraati suunaks.
Potist välja võtmise käigus pudenesid mõningad bulbid laiali. Paar vana ja täiesti elutut viskasin minema, paar kabedamat aga sättisin tühjadesse aukudesse. Oli küll mõttes, et võib-olla jagaks mõnele huvilisele mõne jupikese, aga praegu süda veel ei luba. Vaatan õitsemise ära ja kui siis enam potti ei mahu, siis jagan heldelt.
Lõpptulemus sai isegi võrdlemisi viisakas, eks ta üks paras pusimine oli, kõiki neid akrobaatidest bulbe substraadi poole suunata, aga ega väevõimuga ei saa ka midagi. Kasvavad nad lõpuks ikka täpselt nii nagu neile sobib.
Potti valguse alla sättides käis aga peast läbi üks imelik mõte. Ma usun, et paljud meist jumaldavad paksult taimi täis potte, nad näevad ülilahedad välja ja endale saab ju ka pai teha, kui pott on täis kasvatatud. Samas aga kaob ära see oh ja ah, kui mõni bulb on juurde tulemas või kuskilt paistab mingi nublu, mille kohta ei tea, kas see on vars või bulb. Ega sellel arutlusel siin mingit sügavamat mõtet polegi, kui lihtsalt öelda, et vahel on ju toregi, kui taimi on vähe, iga pisemgi muutus toob nii palju rõõmu, samas kui väga tihedalt kokku kasvanud taimedel ei pane teine kord tähelegi, et ta on tublisti mõne bulbiga hakkama saanud või kuskilt tuleb varreke, mida märkad alles siis kui ta sulle sõna otseses mõttes end silma torkab. Kel vähegi viitsimist minuga sel teemal veel edasi mõtiskleda või oma arvamust jagada, ootan rõõmuga kommentaare. Ja loomulikult huvitab mind tohutult, mida keegi viimasel ajal oma kollektsiooni juurde on muretsenud. :)
Seniks aga rõõmsat kooskasvamist!
Lõpptulemus sai isegi võrdlemisi viisakas, eks ta üks paras pusimine oli, kõiki neid akrobaatidest bulbe substraadi poole suunata, aga ega väevõimuga ei saa ka midagi. Kasvavad nad lõpuks ikka täpselt nii nagu neile sobib.
Potti valguse alla sättides käis aga peast läbi üks imelik mõte. Ma usun, et paljud meist jumaldavad paksult taimi täis potte, nad näevad ülilahedad välja ja endale saab ju ka pai teha, kui pott on täis kasvatatud. Samas aga kaob ära see oh ja ah, kui mõni bulb on juurde tulemas või kuskilt paistab mingi nublu, mille kohta ei tea, kas see on vars või bulb. Ega sellel arutlusel siin mingit sügavamat mõtet polegi, kui lihtsalt öelda, et vahel on ju toregi, kui taimi on vähe, iga pisemgi muutus toob nii palju rõõmu, samas kui väga tihedalt kokku kasvanud taimedel ei pane teine kord tähelegi, et ta on tublisti mõne bulbiga hakkama saanud või kuskilt tuleb varreke, mida märkad alles siis kui ta sulle sõna otseses mõttes end silma torkab. Kel vähegi viitsimist minuga sel teemal veel edasi mõtiskleda või oma arvamust jagada, ootan rõõmuga kommentaare. Ja loomulikult huvitab mind tohutult, mida keegi viimasel ajal oma kollektsiooni juurde on muretsenud. :)
Seniks aga rõõmsat kooskasvamist!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar